Turbotigu


Tallinn, Pärnu, Tartu, Türi, Tallinn – tehtud.

Aeg teha väike kokkuvõte möödunud nädalast. Vähemalt sellest osast, mida ma meenutada suudan. Seoses neljapäevase peoga on mul ilmselt mõned lüngad mälus ja arvestades, et mõned seigad, mis meeles on, kalduvad piinlike juhtumite kategooriasse, siis võibolla ongi hea, kui ei mäleta – vähem põdemist mulle:)

Aga kui algusest alustada, siis peale seda hilist tööpäeva veetsin ma rahutu ja magamata öö. Nii palju mõtteid korraga ründamas – enamus neist ilmselt muret tekitavad. Arvata on, et kõige rohkem muretsesin selle pärast, et järgmisel päeval pidin Pärnusse sõitma ja mitte ükski meist neljast ei pidanud Pärnu linna tundma. Ja lisaks oli mu väljaprinditud kaart ka kõlbmatuks tunnistatud. Ja ilmselt muretsesin ka selle pärast, et juba kell 6 oli äratus. Nii, et kokkuvõttes ma sain magada vaid kõige rohkem kaks tundi. Imekombel roolis olles ei olnudki nii väga tunda magamatust, kontides oli veidi väsimust tunda, aga muus osas polnud probleemi. Eks kaasreisijate olemasolu tegi ärksaks ja ettevaatlikuks.

Kohale me igatahes jõudsime. Konverentsi avamise ajaks ilusti. Jõudsime veel asjadki hotellituppa ära viia ja kuna ma polnud hommikul jõudnud nägu mökerdada, siis sai see viga ka parandatud. Magamatus oli ikka päris hullusti näost näha. Kuniks, puuder ja muud vidinad asja veidi paremaks tegid.
Teistel oli muidugi natuke rohkem kiire, kui mul. Minul ei olnud kohustuslik meie boxis passida, kuigi mulle selgitati, mida teha seal. Mulle endale tundus, et enamus infost läks kõrvust mööda. Ei suutnud keskenduda lihtsalt. Aga box ise (minu disainitud siis;)) nägi äge välja. Ja ma ei jõua siiani end ära kiita diivani idee eest. Diivan ei olnud vaid disaini elemendina hea mõte vaid see kulus enamus ajast täiesti praktilistel kaalutlustel ära. Rohelise riietuse nõue oli muidugi natuke liig juba. Mina ei suutnud seda nõuet nagunii täita ja ühel hetkel tehti mulle isegi kompliment, et mu punane pea sobib väga hästi meie boxi, et muidu on liiga roheline:)


Mul olid konverentsiga seoses muidugi suured ootused. Kuna minul ei old boxis istumise kohustust, olin plaaninud kuulata suurema osa ajast ettekandeid. Juhtus aga nii, et nägin vaid ühte ettekannet. Peale seda esimese päeva esimest ettekannet otsustasin, et pean ikka veel mõned tunnid magama, kui tahan, et ettekannetest miskit ka meelde jääks. Sain küll vaid tunnikese hotellitoas vedeleda, kui läksin tagasi, sest lõunapaus algas ja ei tahtnud riskida ka päev otsa söömata olemisega. Hiljem ma enam täpselt ei mäleta, miks ma kuulama ei läinud. Vist ei olnud tunnike unelisa piisav. Aga siis veetsingi suurema osa ajast meie diivanil, vahepeal asendasin boxisistujaid ja vahepeal vaatasime kolleegiga Videviku filmi:)

Õhtupoole vaatasime veel vaatamata jäänud osa oma toas lõpuni ja siis oli aeg restosse minna. Resto ei asunud nii lähedal, kui me kaarti vaadates arvasime. Aga no ei olnud ka mingi ületamatu kaugus.
Resto ise oli väga kihvt. Maja meeldis mulle eriti. Söögiga ma ei jäänud väga rahule, aga no ise olen loll, et tellin itaalia kokalt eesti toitu:) Teinekord tuleb ikka pastat või pizzat eelistada.

Peale õhtusööki oli plaan liikuda tagasi hotelli ja ühtlasi sealsamas toimuvale peole edasi minna.
Peol pakuti tasuta juua. See seletab, miks pidu mulle äge tundus. Alguses kusjuures ei tundunud. Aga kui see ilge ühemehebänd, keda ma tükk aega karaoke-esinejaks pidasin, lõpuks oma pilli kotti pani, läks veidi paremaks. Ilmselt siis juba alko hakkas ka mõjuma.


Alguses veetsin aega oma kolleegidega, lihtsalt juues ja niisama istudes, vahel õues tsillides. Naerda sai palju. Eriti vist omaenda naljadele, millest enamus aru ei saanud:P
Hiljem suhtlesin tükk aega ühe nunnu tüübiga, kes meie kõrvale pingile pooleldi kukkus. Töö teemadel suhtlemine muutus kuidagi sujuvalt flirdiks ja kogu õhtu läks veel lõbusamaks. Noja just siis, kui mina mõtlesin, et hea lugu ja läheks tantsima, oli too nunnu mu kõrvalt hetkeks kadunud ja ma rabasin järgmise tüübi, kes oli just ise mu kõrvale end istuma sättinud ja vedasin tantsima. Noja edasi ma flirtisin juba selle teise tüübiga. Kuigi ma vist oleksin eelistanud esimest, seda enam, et hiljem selgus, et see teine oli ilgelt noor. Ma kardan, et ta ei öelnudki mulle, kui vana ta tegelikult oli. Ma ikka arvasin, et need ajad on möödas, kui mingid pubekad mulle teele jäävad, sest ma tõepoolest ei näe enam nii noor välja, kui mõned aastad tagasi. Aga tundub, et mõned asjad ei muutu iial.

Vahepeal oli tasuta alko otsa saanud ja mina selleks ajaks enam absoluutselt ei mõelnud sellele, et veini on juba piisavalt joodud ja võiks juba vee peale üle minna. Kus sa sellega, ma hoopis suutsin järgmise vestluspartneriga koos baarileti taga seistes uue veini saada, ise selle eest maksmata. Täiesti planeerimatult. See oli õnneks ka viimane. Aga noh, hommikune pohmell oli juba garanteeritud.
Tegelikult hakkas mul juba öösel paha. Õnneks olin selleks hetkeks just oma tuppa jõudnud – selle kohta mul muidugi andmed puuduvad, kuidas ma viiendalt korruselt mööda keerdtreppi alla, oma tuppa jõudsin. Aga jõudsin ja täiesti tervete kontidega:)
Seda ma imestan ka siiamaani, kuidas ma oma kahe tunnise ööunega suutsin kella kolmeni öösel pidutseda. Enne pidu restos istudes oli küll tunne, et sinnasamasse ma varsti magama jään. Lisaks tundus restos, et hakkab ka nohu tulema ja seda polnud hommikuks enam alles, kuigi olin peo ajal päris palju rõdul tsillimas käinud.


Öösel sai veel mõned sms-id vahetatud ühe õhtuse kaaslasega, – ma olin ju hoolega enda disainitud uusi visiitkaarte välja jaganud – kuniks mul juba täielik kosmos tekkis ja ma otsustasin ikkagi magama jääda.
Hommik oli päris hirmus, kui välja arvata see, et hommikul kell 8 mu toa uksele koputati ja kui ma lõpuks end ukseni vedasin, ulatati mulle punane roos:) Või noh, tegelikult oli see ka päris hirmus, sest ma pidin päris jube välja nägema oma pohmelli ja sassis juustega ja ainuke mida ma suutsin selle peale öelda, oli “issand jumal” ja midagi haigemat annab üldse öelda onju uksel seisvale hotellitöötajale. Ja lisaks ei tea ma siiamaani, kes selle roosi saatja oli. Ma ei hakanud igaks juhuks õhtul kogutud kontaktidele saatma küsimusi, mis ei pruukinud üldse neid puudutada.. aga noh, huvitav kogemus igatahes, peaks mainima:)

Aga muidu mulle ei meenugi hetkel, millal viimati selline peojärgne hommik oli. Hullemaks tegi muidugi asja see, et mul oli selleks päevaks ka mõned tööülesanded ette nähtud. Lükkasin seda võimalikult kaua edasi, kuni juba helistati, et ilmugu ma juba meie boksi, töö vajab tegemist. Õnneks selleks ajaks hakkas peavalu vaikselt juba taanduma – aga no sees keeras ikka päris hullusti, olin valmis iga hetk vajadusel wc poole tormama. Õnneks selleni asi ei läinud. Diivan tasus end taaskord ära, seal peal oli ikka tunduvalt parem oma pohmellivärinas istuda, kui oleks olnud kuskil fuajees pingi peal – hotelli toa pidime lõunaks ära andma nii, et seal töötamine kah ei tulnud kõne alla.

Kuidagi sai see päev üle elatud, ürituse lõpuks oli tervis taastunud ja tekkis mõte, et võiks Türi poole sõitma hakata. Aga olin mingil hetkel ühele Tartu poole suunduvale kolleegile välja käinud idee, et bensiiniraha eest võin ta Tartusse ära visata, kui tervis tagasi on selleks ajaks. Nii, et siis võtsimegi kella nelja paiku ette teekonna Pärnust Tartusse.


Tee iseenesest oli üsna hea ja suures osas vähese liiklusega. Aga muidugi nagu minu puhul ikka, leidsin ma need paar idiooti teel ka üles. Üks neist üritas üsna konkreetselt meid ära tappa. Nimelt sain tükk aega sõita ühe tropi sabas, kes vahepeal sõitis lubatud kiirusega ja siis jälle tükkmaad aeglasemalt. Stabiilsusest polnud juttugi. Mina muidugi tahtsin turvalist möödasõitu ja kui see võimalus lõpuks tekkis, ei osanud oodatagi, et see üheks selle tee ohtlikumaks hetkeks kujuneb. Muidugi ma aimasin, et eessõitja päris normaalne pole, aga ma ei aimanud tõesti, et ta täielik värdjas ja potentsiaalne mõrtsukas on. Igatahes alustasin möödasõitu, kui ees oli pikk pikk sirge ja täiesti tühi tee. Millegipärast peale minu vastassuunda reastumist ei vähenenud vahemaa minu ja eessõitja vahel absoluutselt. Vastupidi. Mida rohkem mina pedaali vajutasin, seda raskem tundus lähemale jõudmine. Lõpuks, kui spidomeeter juba 140 näitas ja ka vahepeal ilmunud vastutulija ohtlikult lähedale hakkas jõudma, õnnestus mul kuidagi ikka jobust ette jõuda. Ma loodan, et ma oma äkitse tagasireastumisega vähemalt tekitasin talle ka korraks väikse ehmatuse. See oleks igatahes tahtliku tapmisena kirja läinud, kui see möödasõit oleks halvasti lõppenud. Sest oli näha, et tüüp hakkas pedaali vajutama just sellel hetkel, kui mina oma möödasõidu plaanist märku andsin. Enne ei läinud ta kordagi oma kiirusega üle 90. Vot selliseid haigeid inimesi sõidab meie teedel.
Ma loodan, et politsei, kes meile ühel hetkel vastu sõitis, oli just sellele tüübile kutsutud. Sest minu tagasõitja pidi aru saama mis toimub, nähes, kuidas ühel hetkel kaks autot sama kiirelt tema eest ära sõidavad, ja kuidas teist mööda lihtsalt ei lasta. Meelega.

Mul ikka mõnda aega peale seda käed värisesid ja ei suutnud jätta kirumata värdjat. Kolleeg kõrval kiitis, et ma alla ei andnud. Samas, ma hiljem mõtlesin, et kui oleksin reastunud tagasi nii, et oleksin sellele jobule külge sõitnud, oleks kolleeg kannatajaks kindlasti olnud. Aga tol hetkel ei suutnud sellele mõelda. Liiga vihane oli tolle idioodi peale, kes üritas kolme auto kokkupõrget korraldada. Ja mul on kuradi kahju, et mul ei tulnud pähe selle jobu auto numbrit üles kirjutada – autoroolis kirjutamine pole just lihtsate asjade killast.


Kui nüüd vähem teravate elamustega edasi minna, siis nüüd olen ma ka Tartu kesklinnas parkimist proovinud. Ja ma arvan, et ma isegi oskan järgmine kord samasse kohta end ära parkida, kui peaks sinna kanti asja olema.
Kuna ma ei tahtnud peale kahe tunnist sõitu kohe uuesti rooli istuda – vaja oli närve puhata sellest äsjasest elamusest ja kõht oli ka tühi – tegin paar kõnet ja õnnestus üks sõber endaga tunnikeseks kohvitama meelitada.

Parkimisega sai ka muidugi nalja. Mu esialgsest kohast aeti mind ära ja sõitsin tsipa maad edasi uude kohta. Olin enne korraks juba autost väljas käinud. Teel uude kohta siis meenus, et olin pagasiruumi lukust lahti teinud. Sõitsin siis üliettevaatlikult. Ja see tasus end täiega ära, sest peatudes avastasin, et olin need sada meetrit sõitnud päikseprillid pagasiruumi peal – ei tea mis tagumiste autode juhid võisid mõelda:) Napilt oleks oma nädal tagasi ostetud prillidest ilma jäänud. Mul muidu täielik prillineedus – küll ma kaotan neid või siis lähevad nad mul katki peale minimaalset kasutamist. Eelmised said kasutuses olla 3 nädalat ja läksid katki. Ja kõigi eelmistega on ka kuidagi kehvasti läinud. Rekord oli muidugi ostmise päeval lõhutud prillid.

Tartust välja oskasin ma juba omal käel sõita ja Türile jõudsin juba ilusti. Ikka on normaalseid inimesi ka teel ja sedakorda sattus siis selline rahulik seltskond minuga teekonda jagama. Ilmselt oli selle päeva teravate elamuste limiit mul juba täidetud:)


Lillelaat sai ka ära vaadatud. Eile korraks, ja täna veidi pikemalt. Täna oligi üldse parim ilm selle ürituse külastamiseks. Ostuplaane mul polnudki, nii et ühtegi plaani täitmata ei jäänud:)