Tunnen, et reisiärevus tõstab pead. Täna veetsin juba unetu öö mõeldes asjadele, mida kaasa võtta, mida maha jätta, kuidas pakkida.. jne. Noja kell 3 öösel saabusid jälle räästapuhastajad. Tegelikult teretulnud nähtus, arvestades, millised purikad seal meie maja nurgas rippusid. Ja seekord nad ei äratanud mind üles, sest ma polnud veel magama jäänudki.
See muidugi tähendas seda, et hommikul oli üsna raske ärgata ja veel raskem oli koosolekul silmi lahti hoida. Praegugi ei saa eriti kiidelda sellega, et ma väga ärkvel oleks. Ja enne puhkust on nii mõnigi töö vaja ära lõpetada ja lisaks oleks viisakas õhtuste plaanide (millised plaanid valituks saavad, on hetkel veel teadmata) täideviimiseks kah ärkvel olla.
Eile ostsin põlvekaitsmed ära, nüüd on veel jäänud kindlustus teha, natuke raha vahetada ja pass üles otsida. Lisaks oleks vist jälle hea mõte vaadata ära film ‘Out Cold‘ – parim lumelaua film, mida mina näinud olen. Seda võib muidugi jälle ka kohapeal teha. Või bussis. Seekord oleme ilmselt ettenägelikumad ja võtame bussi ehk ka rohkem filme. Eelmise aasta valik oli kuidagi suht kesine ja meelde jäi neist ainukesena Saag 3. Pidin nii mõnigi kord pea akna poole pöörama või silmad kinni panema.
—
Kommuunijamad võivad meil saada ootamatu lahenduse – nagu ma lootsingi, et asjad jooksevad lõpuks ise paika. Tegelikult on veel vara milleski kindel olla, aga eile anti lootust meile, et võibolla see häiriv naaber kolibki välja ja tema asemele tuleks see sõber (polegi vend, tuli välja), kes ükspäev süüa tegi. See sõber esmamulje põhjal tundus igatahes palju normaalsem. Vanust oli tal ka rohkem ja ilmselt ka siis arukust juba veidi enam ja kui ma kaebasin talle, mis mind praeguse naabri puhul häirib, siis ta kinnitas, et temaga selliseid probleeme pole.
Postkastist ka. Meil tehti hiljuti trepikojas vinge remont, pandi kõigele muule lisaks uued ilusad postkastid. Ma läksin täna lõpuks korteriühistusse, et oleks postkasti võtit vaja ja seal siis selgus, et võti postkastis ja et need polegi lukus. Enda meelest olen küll seda kangutanud, isegi vana võtmega üritasin ja korterinaaber kah üritas. Aga ju me kangutasime valet pidi. Igatahes teen õhtul uue katse. Jabur küll, juba üle kahe nädala oleme igatsevalt piilunud postkasti ja üritanud sõrmi sinna vahele toppida, et midagi kätte saada. Edutult.
—
Ja lõppu siis lugu, mida eile treener meile rääkis. Ta räägib üldse meile huvitavaid lugusid, suurem osa neist küll meie treeningute ja tervisega seotud nipid ja tarkused, aga eile tuli jutuks keskmise sõrme näitamine. Mitte, et me seal trennis sellega tegeleksime, me tegeleme lihtsalt igat sorti venitamisega ja muuhulgas venitatakse ja sõrmi ja varbaid, sellega seoses vast see teema kerkis.
Aga lugu ise (see osa, mis mul meelde jäi) oli selline, et sel ajal, kui põhiliseks relvaks oli vibu, oli see keskmine sõrm vibulaskmise oluline osa. Noja kui vaenlased said vibulased kätte, lõikasid nad selle sõrme ära neil. Ja siis need, kel sõrmed alles, tulid ülbelt tagasi ja näitasid eemalt juba, et sõrm alles.. võibolla oli siis ka seal väike mõnitav toon juures, et näeh, mul on, sul ei ole.. Ja kui palju sellest tõsi on, mul andmed puuduvad:)
