Peale Pariisi sai veel mõnda aega maal vedeletud, mitte midagi teha ei saanud, sest enamuse ajast vihma sadas. Arvutist sai küll puhata, sest enamuse ajast saatis seda vihma ka tugev äike ja peale ühe arvuti kärssamist me enam ei riski tehnikat äikese ajal vooluvõrgus hoida.
Ilma koha pealt mu puhkus ikka läks suures osas pekki, Pariisis sai ka aina külmetada.

Õnneks viimane nädal oli veidi parem ja siis sai ka paar päeva Peipsi ääres, Kallastel, veedetud.
Meie peatuspaigaks oli juba ühest varasemast roadtripist silma jäänud hostel, Laguun. Üldiselt oli seal täitsa mõnus, eriti esimesel õhtul, kui olime selle hosteli ainulesed külalised. Üritasime too õhtu ka grillida, aga jube külm õhtu oli ja ullult tuuline. Saime oma lihad küll valmis,  aga õues istumisest ikka täit rõõmu polnud. Kuigi vaade oli seal ilus. Eriti teisel päeval, kui vee ja taeva piir mõneks ajaks täiesti olematuks muutus.

Teisel õhtul saabus sinna üks saksakeelne suurem seltskond ja ega nemad meid ei häirinud õnneks, küll aga ajas mind närvi see perenaine (või registraator, mis iganes ametit ta pidas), kes kell 11 õhtul käskis meil teleka kinni panna ja kööki edasi tsillima minna – sest sakslased tahavad magada.
Seinad on seal tõesti õhukesed (üks kohalik vist ka magas seal esimesel õhtul peatäit välja, vist oli pererahva sõber, ja no tema norskamist oli läbi seina päris hästi kuulda), aga meil oli telku hääl peaaegu maha keeratud – see ei oleks mitte kedagi seganud – ja meie seltskond polnud ka üldse mitte lärmakas, aga see ei huvitanud seda tädi. Nagu kuskile ühikasse oleks sattunud. Mu meelest oli see ikka üsna nõme, sest me olime täiesti valmis vaikselt istuma. Köögis olevad toolid olid nii ebamugavad pealegi. Ja õues oli ka õhtuti külm, muidu oleks ju õues tsillinud.
Tegelikult ma ikkagi läksin õue n.ö. tsillima – läksin nimelt öösel ujuma, sest ma unustasin ujumisriided koju ja ainuke võimalus vette saada, oli teha seda ööpimeduses, kui rahvas kodudes magas juba. Kuigi ega esimese korraga kohe ei õnnestunud, üks paarike tuli kah ööpimeduses ujuma ja ma ootasin, kuni nad ära läksid.
Ujumine ise oli selline, et kõnnid ja kõnnid seal põlvini vees ja siis viskad paar korda pikali, et oleks rohkem ujumise moodi ja siis kõnnid tagasi. Ega seal pimedas väga kaugele jalutada ka ei julgenud.

Tegime väikest roadtrippi ka, käisime Mustvees, muuhulgas söömas ühes kohvikus, kus isegi kohvi ei olnud – masin pidi katki olema. Lisaks polnud neil veel mitut asja, mida nad küll menüüs välja reklaamisid.
Põhiliselt tegelesime niisama chillimise, pildistamise ja ringi sõitmisega. Ja kuna ma täpsemalt kirjeldada ei viitsi (olgu olgu, ma ei mäleta enam kõike, see on see, kui kohe ära ei blogi..), siis ma lisan lõppu mõned illustreerivad pildid.