Puhkusest on nüüdseks juba enamus läbi saanud ja noh, leidsin nüüd lõpuks aega see reisikirjeldus ette võtta. Pikk see tuleb, seda ma luban. Kuigi, kui ma oleksin kirjutanud kohe peale reisi, tuleks veel pikem, sest muljed olid siis väga värsked ja mõningad emotsioonid, mis üle keesid, on nüüdseks natuke maha lahtunud.

Kui nüüd peaaegu algusest alustada, siis üks meist oleks peaaegu lennukist maha jäänud. Orgunnija A. arvas nimelt, et lennuk väljub kella 2 paiku ja ei kavatsenud kontrollida seda üle. Õnneks tuli meil telefonitsi see kellaaeg jutuks ja selgus, et ikka tunde varem tuleks lennujaama minna.

Enne veel, kui lennuk läks pidasime oma neljase seltskonnaga plaani ja panime kaardil paika punktid, mida me külastada tahaksime. Plaan sai peaaegu täidetud.

Ei pea vist mainimagi, et meie plaanide hulka kuulusid Eiffeli torn, Jumalaema kirik ja veel palju teisi kohti. Mõned neist jäid siiski nägemata, näiteks nagu Triumfikaar, Versailles, Elysee ostutänav, ühed katakombid, milleni me küll jõudsime, aga tund enne sulgemist ja järjekord oli selline, et me poleks ilmselt tunniga seda ära seisnud. Moulin Rouge’i otsisime ka taga ja kaardi järgi justkui olime õiges kohas.

Põhiline, millega me Pariisis tegelesime, oli kõndimine ja lisaks kõndimisele kilomeetristes järjekordades seismine – seismine oli kohati veel väsitavam, kui jalutamine. Ma ei tea, mitukümmend kilomeetrit see kokku tegi, aga me käisime praktiliselt kõik kohad jala läbi. Hotell asus meil sellise koha peal, et oli võimalik pea igale poole jalutada, kuigi vahemaad olid palju pikemad, kui me algselt kaarti vaadates arvasime. Lisaks pikendas vahemaid meie jaoks see, et me aegajalt vales suunas kõndisime. Mul oli küll telefonil gps, aga selle kasutamiseks oli vaja teada koha nimesid, mida otsisime ja alati ei suutnud õiget kirjapilti leida, et otsida sealt. Lisaks sai selle gps-iga telefoni aku kiirelt tühjaks ja kasutasime rohkem paberkujul kaarte.
Ahjaa, külmetamisega tegelesime ka, sest me ei olnud eriti sooje riideid kaasa võtnud ja sattusime Pariisi siis, kui seal oli üsna jahe, lisaks pidime mõned vihmahood ka üle elama.

Alguses ma üldse kaardilugemisse ei süvenenud, kuna teised seda juba tegid ja usaldasin neid. Kui me aga juba mitu korda vales suunas kõndisime, kui kaardilugejad ütlesid, et liigume ühele poole ja minu vaist ütles, et vaja teisele poole, siis võtsin lõpuks kaardilugemise ülesande enda peale ja siis me enam vist valesti ei läinudki. Vahepeal kontrollisin ikka telefonist ka, kas õigesti läheme. Aga mul vist on ikka mingid kaardilugemise oskused, kuigi ma selles seni kahtlesin. Ja mingi kuues meel ka, mis ütleb, kui valesti minnakse, kuigi suunatajuga on ikka veidi kehvad lood – alati kui me hotellist välja tulime, olin ma segaduses, kuhu poole miski asi jääb.

Kogu see kõndimine oli paras katsumus, poolest päevas lõid juba tallaalused tuld välja ja sääremarjad olid kolevalusad ja nii iga päev. Õhtuks oli alati ainuke soov, et saaks kuskile pikali juba visata ja jalad seinale riputada.
Viimasel päeval tegime ühe tiiru ka metrooga, sest see sihtpunkt asus küll liiga kaugel jala minekuks.

Hotelli leidsime me isegi suhteliselt hästi üles, kuigi sissekäik oli üsna osavalt ära peidetud. Hotell ise oli parajalt kräpp, aga selle raha eest poleks me ilmselt paremat saanud lootagi. Ja noh, ega meil muud polnudki vaja, kui et katust peakohale, kohta kus asju hoida ja pesemisvõimalust. Ja seda me saime ka.
Pildil on vaade hotelli aknast.

Esimene õhtu kujunes meil üsna sisukaks ja kohati dramaatiliseks. Minu jaoks.
Kõigepeale oli meil peale pikka lennureisi ja rongisõitu soov süüa. Söögikoha leidmisega läks natuke aega, sest kõik kohad, kuhu sisse vaatasime, tundusid liiga kallid. Mingil hetkel saabus selgus, et sellised hinnad ongi igal pool ja leidsime lõpuks koha, kuhu paigale jääda.
Juuresolevalt pildilt on näha, mida mina tellisin. Arvasin, et ma elusees ei suuda toorest liha süüa (kuivatatud liha ja toorsink on hoopis midagi muud), aga kogemata ma sellise asja tellisin ja ära sõin ka. Parmesan ja õiged maitseained suudavad isegi toore lihaga imet teha:) Ja selle raha eest ei olnud ka südant midagi söömata jätta. Ja tegelikult oli täitsa maitsev ju.

Peale söömist läksime linna peale kolama. Ma ei mäleta, kas meil tol õhtul ka mingi kindel sihtpunkt oli, kõndisime igatahes mööda Seine kallast. Nägime juba ära eemalt Notre-Dame’i, aga tol õhtul oli kell liiga palju, et tornidesse ronida. Plaan oli mingil päeval varakult sinna kohale minna, et ei peaks pool päeva järjekorras seisma.

Vahepeal nägime, kuidas jõe ääres käis mingi politsei operatsioon, terve kari pätte oli rajalt maha võetud ja tegeleti läbiotsimisega. Me ei oodanud ära, millega lõppes.

Kunstiteoseid nägime ka jõe ääres.

Kunsti nägi ka poeakendel.

Õhtu jooksul käisime veel ühes väikses toidupoes ja ostsime paar veini ja korgitseri ja õhtu muutus aina lõbusamaks. Leidsime jõe äärest ühe huvitava tantsuürituse. See pidi olema neil traditsiooniline värk, et 3 korda nädalas tantsitakse salsat ja tangot ja midagi veel. Kui meie seal käisime, oli hõivatud põhiliselt üks tantsuplats. Selle platsi peal oli ka bänd muusikat tegemas. Kõrvalplatsil pidi olema tango õhtu, kuhu üks soliidsemat sorti härra meid kutsuda üritas – me keeldusime. Viimasel päeval paadiga jõe peal trippides nägime, kuidas kõik kolm platsi olid paksult rahvast täis ja siuke möll käis. Muidugi siis oli nädalavahetus, meie sattusime sinna ju hoopis neljapäeval.

Meie tibinad tegid ka tantsu kaasa – alguses  neid vist veidi võõrastati, sest nad ei osanud nii hästi nagu teised ja tekitasid seal vist veidi kaost, aga hiljem hakkas asi edenema ja mulle tundus küll, et nad võeti täitsa omaks. Ma ise eelistasin pealt vaadata – tegelesin veini joomise, asjade hoidmise ja pildistamisega/filmimisega.

Peale seda tantsuüritust suundusime tagasi hotelli, aga tee peal sai juba tehtud väike plaan minna hotelli lähedal asuvasse kohta edasi tsillima. Seda küll vaid A.-ga, sest teised olid külmetanud ja väsinud. Mina aga tahtsin osa saada ka Pariisi ööelust ja vein oli juba nii palju mõjunud ka, et magama minek tundus täieliku raiskamisena:)
Mind oli küll eelnevalt hoiatatud, et A.-ga kahekesi välja minna ei tasu, sest siis on üsna kindel, et ma jään lõpuks üksi. Ja nii juhtuski.

Nüüd tuleb pikk ja detailne kirjeldus sellest, miks ülejäänud reis natuke rikutud sai, sest omavahelised suhted said selle õhtu tõttu natuke räsida ja ilmselt selle tõttu ma nüüd edaspidi tõesti enam A.-ga kahekesi välja ei plaani minna. .

Asi polekski ehk nii hull olnud, kui me oleksime sinna samasse hotelli lähedal asuvasse kohta jäänud, millest esialgu juttu oli – või kui mul oleks telefon kaasas olnud -, aga kuidagi läks nii, et sattusime ühtede kohalike abiga hoopis kaugemal asuvasse hispaania klubisse tantsima. Üldiselt oli seal tore – ma õppisin isegi natuke salsat tantsima, aga mind hakkas jubedalt häirima, et üks neist tüüpidest, kellega sinna läksime, mul muudkui kannul käis. Alguses ma tantsisin temaga, aga kui ta jube kõvasti lauludele kaasa huilgama hakkas (no päris tõsiselt huilgas, see polnud laulmine), ei suutnud ta lähedal enam olla. Otsisin seal muudkui erinevaid kohti, kuhu omaette maha istuda, aga ta leidis mind koguaeg üles. Mingil hetkel vist ometi taipas, et ma ei viitsi taga suhelda.
Need tüübid olid tegelikult Liibanonist pärit ja ju selle rahvuse eripära on see, et kui lähed tibidega peole ja neile jooke ostad (ma tegelikult üritasin oma jooki ise osta korra, aga mul polnud sularaha kaasas ja kaardimaksed algasid alles 14 eurost), siis neil vist tekib mingi omandi instinkt. Igatahes, kui sinna jõudes üks teine tüüp mind tantsima kutsus, aeti ta väga kiirelt eemale. Üsna veider oli.
Hiljem oli A.-l sarnane teema vist, kui mingi teine tüüp ta tantsima kutsus, siis see liibanoni kutt läks tantsulekutsujale kallale. Vähemalt nii mulle A. kirjeldas. Õnneks turvad lahutasid selle kakluse kiirelt, nägin juba kuidas jalgadega veheldes tüübid selle diivani poole rüselesid, kus ma istusin. Päris jube oli.
Sellega veel ka meie seiklused ei lõppenud.

Ühel hetkel mõtlesin, et vaataks mis A. teeb ja uurin, kas ta hotelli juba viitsib tagasi minna ja avastasin, et teda polegi enam seal klubis. Riidehoiu tädi kinnitas mulle, et ta oli lahkunud ja siis ma juba olin vist natuke shokis. Ilma telefoni ja kaardita kuskil pärapõrgus täiesti üksi.

Läksin välja ja nägin neid tüüpe, kellega sinna tulime. Nad näitasid, et A. on natuke eemal ja ühe uue tüübiga taksosse istumas. Mulle nad ütlesid, et see tüüp on mingi narkotegelane ja ärgu ma jumala eest lasku A.-l selle tüübiga ära minna. Mulle jäi mulje, et neil tõsi taga.
A. mind vist üldse ei näinud, sest takso hakkas ära sõitma, aga jäi siis mingil hetkel ikka seisma ja jooksin sinna. Üritasin A.le seletada, et ta sealt ära tuleks, aga see oli nagu seinaga rääkimine. Lõpuks istusin ka ise sinna taksosse, et no vähemalt oleme koos, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu minna, ja mis meie hotelli nimigi on.
See väidetav narkotegelane muidugi oli tõesti kahtlane tüüp, ta hakkas mind minema ajama taksost, et kes ma üldse olen ja mis ma tahan –  tegelikult oli ta juba seal klubis ja nägi meid koos A.-ga.
Tee peal oli veel jauramist, aga vähemalt viidi meid hotelli juurde ära ja siis muidugi jälle A. ei plaaninudki tulla sealt taksost ära.
Minu selgitused kõlasid täiesti kurtidele kõrvadele, küll aga hakkas see kahtlane mees mind hoopis sõimama, ja pakkus, et ma olen A. armukade lesbiline sõbranna.. Ma ei teagi, milles kõiges ma veel süüdi olin, aga põhimõtteliselt mind lihtsalt sõimati seal taksos ja ähvardati kutsuda politsei. Ma ütlesin korduvalt, et kutsugu pealegi politsei, mul endal ju polnud telefoni, millega pollareid kutsuda, aga tüüp ainult ähvardas ja ähvardas (meenus, et tegelikult ta ähvardas neid liibanoni kutte ju ka politseiga, aga kah vaid ähvardas ja ähvardas..) ja A. ei teinud teist nägugi, lihtsalt lasi mind sõimata. Lõpuks olin juba vihane ja solvunud ja shokis sellest, et mind mitte millegi eest sõimati ja läksin sealt taksost ära. Ja loomulikult muretsesin A. pärast. Ja kui ma siis hotellini jõudsin ja avastasin, et ma selle alumist ust lahti ei saa, siis olin vist juba täielikus hüsteerias. Nii ma siis nutsin seal hotelli ees pool tunnikest ja ei suutnud uskuda, et esimene õhtu Pariisis nii sitasti võib lõppeda. Ja et kas ma nüüd passingi hommikuni tänaval.
Mingil hetkel hakkasin taas seda ust kangutama – võti mul ju oli ja see keeras ka, aga uks ei liikunud. Lõpuks ikka avastasin mingi nipi, et kahte ukse poolt tuli erinevas suunas lükata, ja pääsesin ometi hotelli.
Pool tundi hiljem helistas A. ja soovis alumise ukse avamist.
Mina taga sel hetkel suhelda ei suutnud, niipalju talle ütlesin, et ma enam kunagi taga välja ei lähe.
Hommikul kui tuli lõpuks see öine teema jutuks, siis kõik mis ma talle rääkisin, oli talle justkui üllatus, väidetavalt ta ei mäletanud. Aga ka mälukas pole õigustus sellele, et niiviisi sõnagi ütlemata minema jalutatakse. Seda ta mäletas, et kakeldi tema pärast.

Njah, ma arvasin, et nädal hiljem seda asja kirja pannes see enam nii hull ei tundu ja et ma nii emotsionaalseks ei muutu ja hoian end kirjeldustega tagasi, aga ikkagi tundub täiesti hull värk.

Aga siis järgmisel päeval oli vaja end välja magada, kõik need veinid ja mojitod andsid tunda ju. Puhanud inimesed tegid juba hommikul väikse jalutuskäigu ja kui peolised ka lõpuks üles said, otsustasime mu mäletamist mööda minna katakombe külastama. Algselt oli plaan minna sel päeval Eifeli torni juurde, aga ilm tundus hall ja see plaan lükati edasi.

Väiksed õelad jumalad aga arvasid teisiti. Tol hetkel mina veel kaardilugemisega ei tegelenud, küll aga kuues meel käskis küsida korra üle, et kas nad on ikka kindlad, et me õiges suunas läheme, aga mind ei kuulatud. Ja siis muidugi jalutasimegi täiesti vastupidises suunas ja jõudsime hoopis Eifeli juurde:)

Eifeli juurde oleks vist pidanud küll hommikul vara minema, sest põhiline, mis Eifelist meeles on, on ilusad vaated ja kilomeetrised järjekorrad ja see, et ma ei taha sinna kunagi enam minna. Või kui kunagi tahan, siis mitte päris tippu, sest tippu jõudes tuli lihtsalt kohe jälle asuda järjekorda, et alla tagasi saada.
Jalad olid juba eelmise päeva jalutuskäigust üsna valusad ja ega sinna Eifeli juurde ka just lühike maa polnud.

Enne Eifelit käisime ka vaatasime üle Invaliidide kiriku, sees ei käinud, aga väljas oli ka ilus.
Ilm kiskus vaikselt jälle pilvisemaks.

Eifeli tipus olles saimegi juba vihma kaela ja ainuke soov oli sealt kiirelt minema saada. Aga paraku need järjekorrad ei võimaldanud kuidagi kiirelt punktist A punkti B liikumist.

Hiljem jäime ka päris tõsise paduvihma kätte ja parajasti polnud ka ühtegi istumiskohta nägemisulatuses ja veetsime tükk aega bussiootepaviljonis. Kui vihm veidi hõrenes, läksime hotelli jalgu puhkama, sööma ja üles soojenema.

Õhtu poole läksime jälle linna peale kolama ja sattusime kogemata Pantheoni juurde, mis oli meil hommikuses plaanis koos katakombidega. Vähemalt oli nüüd siis tee selge ja järgmise päeva plaani see võetud.

Järgmisel hommikul oli meil äratus enne seitset juba. Sest plaan oli minna avamise ajaks Notre Dame’i juurde, et vältida sellist järjekorda nagu Eifeli juures oli. Jõudsime siis kell 8 kohale nagu plaanis oli ja avastasime, et tornidesse saab alles alates 10-st. Õnneks pääses esimese korruse osasse juba sisse ja sai natuke siis seal ringi vaadata ja missat kuulata. Hiljem tegime veel aega parajaks kohvitamise ja suveniiride shopinguga.

Kui 9.30 tagasi jalutasime, oli Notre Dame’i juures juba üsna arvestatav järjekord, aga siiski üsna talutav.
Tornidesse lasti korraga üsna vähe inimesi, sest üleval polnud eriti ruumi. Vaated olid jälle väga ilusad. Allpool hakkas ka silma, et enam ei pääsenud ka esimese korruse ossa ilma järjekorrata.

Järgmine plaan oli meil Pantheoni külastus ja selle leidsimegi loodetult kiiresti üles.

Mina ainukesena käisin ka seal sees, teised millegipärast ei tahtnud tulla. Aga sees oli ikka väga võimas ja oli väärt seda 8 € piletiraha.

Muuhulgas nägin ära kuulsa Foucault pendulum’i.

Muidugi ma arvan, et minu külastuse tõttu jäi meil katakombidesse jõudmata, samas, põhisüüdlane oli siiski paduvihm, mis saabus praktiliselt kohe, kui olime peale Pantheoni külastust ühte kohvikusse maha istunud. Söögipaus venis lihtsalt vihma tõttu pikemaks ja katakombideni jõudsime tund enne selle sulgemist ja järjekord oli seal juba üsna arvestatava pikkusega. Me ei hakanud ära ootama, pettumus oleks ju palju suurem, kui seisaksime tunnike järjekorras ja siis sisse ei pääseks ikkagi.

Siis oli järmine mõte minna Elysee tänavale shoppama. Mulle oli koguaeg jäänud mulje, et see on mingi äge shoppamise koht, aga teel sinna selgus, et see on tõesti äge, aga ilgelt kallis. Kuna jalad lõid juba tuld välja ja mingid kallid poed mind üldse ei huvitanud, siis otsustasin, et lähen parem hotelli natukeseks puhkama. K1. otsustas muga kaasa tulla. K2 ja A siis läksid Elyseed otsima.

Teel hotelli tegime K1-ga plaani minna otsima Moulin Rouge’i ja Sacré-Cœur kirikut. Otsustasime, et aeg on uurida metrooplaane, sest jala minekuks oli see kant küll liiga kauge. Eriti meie vaeste väsinud jalgade suhtes.
Vahepeal selgus, et teised tibinad läksid taas vales suunas ja Elyseele nad ei jõudnud. K2 siis otsustas meiega kaasa tulla. Kusjuures ta otsustas kaasa tulla veel enne, kui me mainisime, et metrooga läheme.

Metrooga sinnasõit oli üsna ebameeldiv kogemus, oli vist tipptund ja olime kui kilukarbis võõraste inimestega kokku pressitud. Ja mingi mustanahaline tropp kukkus K2-e käperdama.
Maa alt välja tulles tabas meid jälle üllatus, kui avastasime end mingist jubedast geto piirkonnast. Seal ei julgenud me fotokat välja võtta, sest tõesti see kant oli selline, et hoidsime kramplikult oma asjadest kinni ja tormasime edasi sihtmärgi poole.

Kui Sacré-Cœur paistma hakkas, muutus keskkond silmnähtavalt. Nagu oleks ühest pildist teise astunud. See uus oli väga ilus. Ja kuigi ka seal, nagu ka mujal Pariisis, oli palju igal sammul tüütavaid tänavakaubitsejaid, oli seal ikka väga mõnus õhkkond. Rahvas tsillis treppidel, mingi seltskond mängis pilli, pronksmees liigutas ja suhtles müntide viskamise peale.
Olime taas päris kõrgele roninud ja vaated olid taas ägedad. Selles kirikus sees kahjuks pildistada ei tohtinud.
Moulin Rouge’i me kahjuks üles ei leidnud (kaart näitas küll, et oleme õiges kohas, oleksime vist pidanud rohkem kodutööd tegema ja uurima, kuidas sinna pääseb, või kohalikke tüütama), aga sattusime seal lähedal asuvasse vanalinna. See oli jälle selline tore kant, hoopis erinev Pariisi kesklinnast, kus me seni olime ringi käinud.

Tagasisõit metrooga oli juba palju parem, sest rahvast oli poole vähem.

Päev ei olnud sellega veel lõppenud. Meil oli ka plaanis paadiga üks tiir teha, et näha tuledes Eiffelit.
Muidu oli kõik väga ilus ja paadisõit äge, aga vahepeal mõtlesin küll, kas talv on tulnud. Nii jube külm oli. Lõpu poole mul ikka hambad sõna otseses mõttes plagisesid külmast.

Siis oligi aeg minna hotelli tagasi asju pakkima. Külma tõttu ei tahtnud enam linna peale kolama jääda, kuigi viimane õhtu oli ja tegelikult oleks veel võinud kuskil koos istuda.
Hommikul oli äratus jälle enne seitset ja selle tõttu väga ei tahtnud ka liiga kauaks välja jääda.

Kuna me hommikul enam ära ei eksinud ja ka kohe õige rongi peale saime, siis jõudsime lennujaama jube vara. Mis aga eriti jabur oli, oli see, et lennujaamas ei saanudki shopata. Mujal on tavaliselt nii, et lased oma asjad ja dokumendid üle vaadata, siis tulevad veel suured ostukeskused. Me heas usus läksime siis ka nendest turvaväravatest läbi ja avastasime, et kohe sealtsamast läheb lennuk ja peale väikse kohviku pole seal midagi. Nii me siis passisime lihtsalt kaks tundi lennukit oodates niisama. See oli paras pettumus. Oli ju plaan teha viimased ostud lennujaamast.

Reis oli kokkuvõttes ju äge, aga kojujõudmine oli nii hea. Soe ilm ja lõpuks ometi oma voodi:)