Kuna august saab kohe läbi, pean veel kiirelt ühe postituse kirjutama, sest alla kolme postituse kuus on ikka väga nõrk. Need ju ei lähe arvesse, mida ma “sahtlisse” kirjutan.
Aga kirjutan siis sellest, kuidas me suve viimast sooja ilma ära kasutasime. Ehk siis meil olid nädalavahetusel firma suvepäevad Pivarootsis. Peaks mainima, et paremat ajastust ilma mõttes poleks saanud ollagi.
Mõnes mõttes oli see üritus ikka väga ekstreemne ja seiklusterikas. Algas see seiklus meil M.-ga Türilt. Mina otsustasin seekord kõrvalistmel tsilläksida – läksime nimelt mu õe autoga ja ma selle roolis end väga hästi ei tundnud. Pealegi oli mul arvutis regio atlas ja telefonis gps ja nende kahe abiga täitsin ma heameelega hoopis kaardilugeja kohustusi.
Eelnevalt olin google mapsi abiga ka järgi vaadanud võimalikud teekonnad. Muidugi ma valisin kolmest teest kõige lühema, kuigi ma oleksin võinud aimata, et google maps pakub seda viimase variandina selle tõttu, et see peamiselt kruusakatest koosnes. Ja mitte ainult kruusakatest, vaid nagu me teekonna vältel kogesime, oli see tee üks pidev s-kurv. Vahepeal vedas veel gps ka alt, soovitas meil sõita nimelt otse, aga otse oli tee kinni. Õnneks on see mänguasi niipalju tark, et kui pöörad mujale, siis vähemalt pakub alternatiive ja ära me tegelikult ei eksinud, kuigi vahepeal kahtlesime küll, kas oleme õigel teel.
Kohale jõudsime viimastena, sest teised tulid ju mööda asfaltit:)
Kohapeal tegime väikse supiringi ja siis taas väikse kruusaralli mere äärde, kus meid üks kalapaat ootamas oli, et meid natukeseks Kesselaiule viia.
Kui ma seda paati nägin, ei uskunud ma tükk aega, et sellega me lähemegi. Ja kui me sellega juba mere peal olime, siis ma olin üsna veendunud, et ümber me sellega läheme.
Muidugi paadimees andis juhtimise ühele noorele poisile (no ta nägi välja kuskil 14) üle ja ju selle tõttu oli neid laineid eriti tunda. Igatahes, kui mina ühe suurema hüpeka peale päästevesti haarasin, võttis õige kapten juhtimise üle ja meri muutus justkui tükk maad rahulikumaks. Tegelikult olid lained ikka päris suured, aga see päris kapten oskas seda õnnetut paati palju sujuvamalt edasi viia. Hiljem tagasi tulles olid küll vist lained suuremad või tegid nad meelega ekstreemset sõitu – igatahes hüppas see paat tagasi tulles nii, et enamus meist said mitu korda vett kaela. Ilm oli õnneks soe ja märjad riided väga ei häirinudki. Ja tagasi tulles mul õnneks enam süda pahaks ei läinud.
Saare peal muide elavad metsikud lehmad.
Õhtu poole sai siis veel chilläksida ja süüa-juua ja erinevaid mänge mängida. Ja ekstreemsused jätkusid ka. Vähemalt minu jaoks. Nimelt läksin ma ühel hetkel pildistamisega veidi hoogu ja ei pannud tähele hobuste aeda piiravat traati ja loomulikult ei olnud mind kohal too hetk, kui räägiti sellest, et see traat sisaldab ka elektrit. Muidu ma oleksin ju distantsi selle traadiga hoidnud. Igatahes keset pildistamist ma röögatasin, sest mulle tundus, nagu keegi oleks mulle virutanud selja tagant põlve õndlatesse. Tegelikult läksin ma käega vastu traati. No siis selgus, et ma olen elektrikarjusega kokku põrganud. Hiljem kuulsin, et ma ei olnudki ainuke, kes selle ära proovis. Väga vastik tunne igatahes, kahju kohe loomadest, kes ilmselt ära on selle katsetanud.
Hiljem jalutasime väiksema seltskonnaga mere äärde. Nähes lähedal asuvatel kallastel lõkkeid, tekkis meilgi mõte teha üks väike muinastuli. Otsisime paar kuivemat oksa rannast ja peale mõningast tikkudega mängimist ja puhumist saimegi oma tule põlema. Ja siis mõned juba kükitasid mõnusalt seal lõkke ääres ja otsustasin ka teistega liikuda, kui äkitselt see lõke plahvatas ja laiali lendas. Me kõik vist saime veidi pihta, üks meist isegi silma (silm sai ikka korda õnneks), mina vastu jalga..
Siis kustutasime kiirelt selle laialilennanud lõkke ära, sest mine tea, mis veel oleks võinud juhtuda. Kogu seda päeva arvestades.
Edasi ühtegi ekstreemsust ei toimunud. Mängisime rahulikult lauamänge ja jõime veini/õlut. Ja järgmisel päeval tagasi tee valisime läbi Märjamaa ja see oli puhta igav ja rahulik. Vaid korra oli “põnev” moment, kui üks vastutulev jobu möödasõitu sooritas ja tekitas 3 rida maanteele. Ma nägin reedel teel Türile selliseid ju lausa kaks tükki. Üks neist oleks ikka kabelimats olnud, kui ma poleks piisavalt kiirelt suutnud reageerida ja pidureid põhja vajutanud – lihtsalt kurvi tagant ilmus äkitselt kaks autot (s.t. üks traktorilaadne ja veidi aeglasem, aga see ei oma tähtsust) kõrvuti ja seda 90 alas. Minna polnud küll kuskile. Ja no sellele vastutulijale (minu meelest oli naine roolis) oleks tahtnud ikka korraliku keretäie anda. Ma ikka lähen täiega närvi selliste värdjate peale, kes teiste elusid niiviisi mõtlematult ohtu seavad.
Aga jah, selline põnev nädalavahetus oli ja ma pole siiani saanud sellest välja puhata. Kuigi ma üritan iga õhtu kell 10 magama minna. Vähemalt sain eile ühe põneva raamatu läbi ja lugemine ei sega seni, kui pole uut raamatut ette võtnud. Täna aga käis sõbrants külas ja peale väikest veiniõhtut peaks vähemalt hea uni tulema:)
