Näe, leidsin sahtlist postituse. Olin isegi unustanud, et ma selle kirjutasin ja hetkel enam isegi ei mäleta, aga see sai vist kirja vähemalt 2 nädalat tagasi juba, sest vahepeal on nii palju muid asju toimunud, millest ma kirjutama pole jõudnud. Hetkel midagi lisada ei jõua ka, vajutan publish ja las see lõpp jääb natuke poolik..
Aga siis umbes uue aasta esimesel nädalal kirjutasin alljärgneva:
Uue aasta saabumist vaatasime kodu aknast. Mõned raketid isegi paistsid teise maja tagant, aga üldiselt rohkem kuulasime neid, kui nägime. Ja ega seal aknal ju kaua istuda viitsinud. Ehk siis oli üsna rahulik aasta vahetus. Ega tänapäeval mingi suur pidu ei huvitagi mind enam, rohkem tahaks lihtsalt olla pere või heade sõpradega koos, seltskond on olulisem, kui see, kus ollakse.
Ma tegelikult käisin mõneks tunniks lastega oma isal külas, ja isegi jäime veidi kauemaks, kui nende uneplaan ette nägi. Aga veidi enne keskööd ikka tulime koju ära. Kodus oli natuke tegu, et neid tuttu saada, sest õige aeg oli mööda lastud. Lubasin suurema lapse rakettide ajaks üles ajada, aga ta ei liigutanud kulmugi, kui ma teda äratada püüdsin. Vast järgmisel aastal on ta juba piisavalt suur, et jaksab üleval olla.
Uue aasta lubadusi ma vist pole juba mõnda aega andnud, aga mingeid plaane ikka teen, vähemalt oma peas. Võib-olla peaks ikkagi oma soovid ja plaanid kirja panema, et Universum näeks ja kohaneks mu plaanidega. Muidu ta ju ei tea. Ehe näide, kuidas soovide kirja panemisest võib kasu olla, oli mu eelmine postitus, kus ma jõuluvanalt soovisin rohkem oma aega ja hommikul kauem magavaid lapsi. Ei saanud küll täpselt sellisel kujul soovitut, aga sain kingiks 10x vautsheri, kus ma saan oma valitud päeval kauem magada – A. hoiab siis hommikul lapsi 🙂 Muidu meil hommikused ärkamised kordamööda. Samas, kuna A. peab hommikul tööle minema, siis ega ma väga pikalt magada ei saa, kui minu kord puhata on, sest suurem laps vaja lasteaeda valmis sättida. Ja kui teised läinud, vajab ka väiksem tegelemist. Nädalavahetustel siis teeme kordamööda unevõlga tasa, kui võimalik.
Tööst ka, või siis mitte-tööst
Mul oli plaan uuel aastal tööle tagasi minna, sest vanemahüvitise aeg saab otsa ja raha kogumises ma eriti osav ei ole. Olime arvestanud sellega, et meil tuleb vanaema jälle last hoidma, aga vahepeal sai selgeks, et see variant jääb siiski ära. Eks aegajalt ikka saab tema abi paluda laste hoidmisel, aga pidevat, igapäevast hoidmist seekord mitte. Ja kuna väiksem alles sügisel lasteaeda saab (ja ega ma varem ise ka teda sinna panna tahaks, mu meelest 1.5 aastat on ikka liiga pisike veel täiesti võõra keskkonna jaoks ja veel terveks päevaks), siis hetkel jään veel mõneks ajaks koju.
Kui rahaline pool välja arvata, siis ma tegelikult väga ei kurvasta. Seda mitmel põhjusel.
Esiteks väiksem laps on liiga pisike veel, et tema kõrvalt juba tööle minna. Esimese lapsega läksin väga ruttu tööle ja siiani kahetsen veidi seda otsust. Aga tol hetkel oli see majanduslikult õige otsus. Igatahes natuke see siiani häirib mind, kuigi pean tunnistama, et tööl käimine oli palju kergem, kui lapsega kodus olemine. Ega ma hetkel ka seda osa naudi, kus nad muudkui nõuavad tähelepanu ja hoolitsust, oma ajast võib vaid unistada, ja lisaks peab kuidagi suutma rahulikuks jääda selle mürgli ja kisa keskel – ja ei, ma ei suuda tavaliselt rahulikuks jääda, pole seda oskust veel omandanud, ma ei tea, mitu last ma peaksin kokku saama, et mingisugune zen seisund saavutada, kus ma enam häält nende peale ei tõstaks.
Teiseks on tööl ka suured ümberkorraldused toimunud ja kuuldavasti isegi firma nimi muutunud. Palju uusi inimesi pidi ka olema. Mul oli seal juba enne LHP-le minekut probleeme ühe uuema kolleegiga ja üldse ei tahaks temaga koos töötada. Aga sain teada, et ta sai just meie osakonna asendusjuhiks, kuniks teine LHP-l on. Ja see mõte on mulle nii vastumeelne, et ta mu otseseks juhiks saab, mul on tõsine probleem tema autoriteeti tunnistada ja temalt mingeid ülesandeid vastu võtta. Ja kuna ilmselt tema seltskonnast ei pääse ka siis, kui teine osakonna juht tagasi tuleb, on mul tegelikult plaanis selle kodus olemise ajal ka tööturul ringi vaadata. Kohe muidugi kuskile ei saa minna, aga oma võimalustega saab tutvuda. Samas, eks ma suudaks ilmselt oma tööd teha ka nii, et temaga suhtlust minimaalselt oleks. Plaanisingi näiteks uurida, kas ma võiks n.ö. bänneriosakonnast kataloogi osakonda üle minna, sest bänneritööst sai mul tegelikult üsna kõrini juba. Ja siis oleks selle kolleegiga kokkupuudet ka ilmselt vähem. Aga näis, sinna on veel esialgu aega. Lihtsalt mõte liigub selles suunas, et no ei taha kuidagi jätkata nii nagu varem.
Kolmas põhjus on see, et kuigi lastega kodus olemine hakkab täiega ajudele, siis ikkagi on kodus iseenesest olla palju mõnusam, kui mingis ebameeldivas kollektiivis oma päeva veeta. Kui leiaks koduse tegevuse, mis stabiilse sissetuleku annaks, siis ilmselt sellest tööst enam kinni ei hoiaks. Hetkel siiski sildu veel põletama ei hakka.
Sellised töömõtted siis ootavad selginemist sel aastal.
