Et blogimist mitte päris ära unustada, siis võtan end korraks ikka kokku ja üritan selle aasta sisse ikka veel ühe postituse teha.
Teemadega on muidugi kitsas, eks selle tõttu ka see vaikus siin. Ei saa muidugi öelda, et miskit ei toimuks, aga see blogimise harjumus on kadunud ja üliharva üldse tuleb meelde, et mul see blogi siin eksisteerib. Samas loen ma pidevalt teiste blogisid ja tegelikult on see mõnus meelelahutus ja eks vist on natuke ebaviisakas tõesti oma blogi välja suretada, kui tead, et mõned huvilised ikka veel siin uudistamas käivad. Kuigi tegelikult ju pole mõtet ka lihtsalt mingit sisu kunstlikult tekitada. Mulle tundub, et kaubaks lähevad peamiselt ikka intriigid, mingi rahulik igapäeva toimetamine ei huvita nagunii kedagi. Seega mul polegi eriti midagi jagada. Või noh, tegelikult on üht-teist põnevat juhtunud, aga siiani mul puudus vajadus neid põnevaid sündmusi kajastada. Teen siis väiksed kokkuvõtted ja räägin siis selle aasta kõige suuremast projektist kah.

Nii kõigepealt siis viimased muljed on jõuludest. Olin vist sel aastal hea ja sain üsna palju kinke.

Kommide osakaal oli tegelikult kinkide seas kõige suurem (ja need olid meile A.-ga siis kahepeale mõeldud), aga mul siin kodus üks suur magusasõber (A. loomulikult), kes on suutnud suurema osa neist varudest juba hävitada. Õnneks mul endal kommiisu eriti ei ole, kui päevas ühe kommi söön, ongi juba isu täis. Nautige reaalse raha kasiinot http://mapleleafonlinecasino.com/real-money/ ja võida tõeline suur raha! Samas tahaks ma muid magusaid asju küll – jäätist, puuvilju ja viimasel ajal ka kooke 😀 Varem ei olnud mul eriti kookide suhtes ka mingit tõmmet. Kui üldse, siis antagu parem porgandi või spinati pirukat, kui mingit magusat saia. Aga asjad on vahepeal muutunud.
See oranz asi seal pildil on kuuse ehe, mille sees on teeküünal ja see vidin on prinditud 3D printeriga. Ausalt öeldes poleks selle peale ise tulnudki, kui sõbrants poleks seda hiljem maininud. Muljetavaldav see tänapäeva tehnika ikka.

24. detsembri õhtu veetsime õe juures  – see meil juba traditsioon, et saame perega jõulude ajal kokku ja kuidagi on nii kujunenud, et istume õe juures. Osalt ilmselt see nii, sest neil on ruumi ja neil on osavad toiduvalmistajad ning kui meil osa seltskonnast tuleb Tallinnast ja osa Lõuna-Eestist, siis on paras kohtuda just Kesk-Eestis. Venna pere küll seekord ei käinud ja mu ema otsustas ka jääda hoopis koju ahju kütma. Meil aga oli tore õhtu.
Tagasi linna sõites sattusime mingi jubeda udu kätte, mis teekonna küll keeruliseks tegi, aga saime hakkama. Mõni nädal tagasi käisime me korraks Lõuna-Eestis (2 ühes trip – ühte uut last vaatamas ja venna uut korterit kaemas) ja siis oli ka ilmaga kehvasti – vihma sadas ja kohati oli ka jube udu. Igatahes oli sõita üsna jube. Mina sõitsin osa teest, aga A. oli mu kõrval nii rahutu ja nõudis kogu aeg enda rooli laskmist. Lõpuks ma andsin alla ka, sest väsimus sai must veidi võitu.

Detsembris sai veel käidud ühel sünnipäeval ja kohtutud korraks Itaaliasse kolinud sõbrantsiga – ta käib tegelikult nii tihti Eestis, et teda näen ma tunduvalt rohkem, kui oma Eestis elavaid sõpru. Tegelikult ikka olen mõelnud, et peaks rohkem sõpru tüütama ja endast märku andma, aga eks kõigil on omad tegemised ja pered ja kellelgi pole aega kohtuda  – vähemalt oma sünnipäevaks sain ma osa oma lemmikutest endale külla orgunnitud:) Ja õnneks mõne sõbraga on siiski selline kahepoolne suhtlus säilinud, et kord teeb üks ettepaneku kohtuda ja teinekord teine, et päris kadunud kõik inimesed ikka ei ole. Aga eks ma olin ilmselt ise ka aktiivsem siis, kui ma veel üksi elasin – praegu on ju lihtne – kui tahan välja minna, pole vaja seltskonda kaugelt otsida. Isegi, kui see seltskond piirdub vaid selle ühe inimesega, kellega nagunii päevast päeva koos ollakse.

Novembrisse mahtus õe sünnipäev ja lisaks jäin ma puhkusele. Jah, saigi juba pikalt töötatud, eksole 😀
Oktoobris kohtusin siis üle tüki aja sõpradega, kelle ma oma sünnipäeva puhul külla organiseerisin. Sellest ma vist isegi blogisin (et oli küll tore õhtu, aga magustoiduga läks ikka nii kehvasti, et siiani pettumus hinges, et sellise tünga sain).

Ja ega ma tegelikult nüüd kaugemale väga meenutada ei suuda, aga mõned olulisemad teemad:
Suvel alustasin uuel töökohal, olles eelnevalt 1,5 aastat töötuelu elanud. Ilmselt ei oleks ma seda töökohta ka muidu vastu võtnud, kui mul juba poleks nii lootusetuse tunne olnud peale nii pikki otsinguid, sest palk on seal kehv ja selle palga eest tahetakse sinust võtta 200% ja lisaks võib ka saada täiesti lambist sõimata kauba peale. Et pole jah just unistuste koht. Hetkel ei ole ma küll väga kindel, et ma seal pikalt vastu pean, aga eks seda näita juba aeg. Nagu selgus sellest töötu olemise kogemusest, on uue ja sobiva koha leidmine ikka keeruline ja ma ei tahaks hakata jälle Töötukassas tõestama, et müüja amet ei sobi mulle.

Enne suve aga oli kevad. Ja siis tegin ma oma elus ühe suurima otsuse – õigemini otsustasime seda koos A.-ga, et paras aeg on alustada projektiga Laps:) Me küll nii seda ei kutsunud – projektiks, ma mõtlen.  Eks me olime arutanud seda teemat juba varem, aga seni kuulus see rohkem sellisesse “ühel heal päeval” plaani. Kui aga olin suhelnud ühe sõbrantsiga, kellel see plaan juba olemas oli, aga katsed tervislikel põhjustel ebaõnnestunud, siis hakkasin isegi rohkem kaaluma seda ideed. Peamiselt selle tõttu, et mu vanus on ka juba selline, et pole siin aega väga oodata ja teisalt pidin ka ju valmis olema selleks, et võib mingeid takistusi tulla. Ja peale väikseid arutelusid jõudsime siis otsusele, et on aeg:) Ja tol hetkel olin ma veel ka töötu ja tunduski see kodus niisama passimine natuke mõtetu.
Aga jah, otsus sai tehtud ja ilma liigselt detailidesse laskumata võin öelda, et sain siis need oodatud triibud praktiliselt kohe – võiks öelda, et esimesel katsel õnnestus:) Ma ei tea, kas ma kohe valmis selleks olingi, sest just teiste kogemuste põhjal olin ma täiesti valmis selleks, et tuleb kuude viisi üritada ja pettuda… Igatahes ei julgenud ma sellele sõbrantsile uudist tükk aega rääkida, kes selle sama plaaniga hädas oli. Kui ühel päeval siiski ääri-veeri uurima hakkasin, et kuidas tal selle teemaga lood, selgus, et temal tähtaeg ca kuu aega minust hiljem:) Siis julgesin talle ka öelda.
Oma sünnipäeval sain siis enamusele sõpradele ka uudise ära näidata – sest no kõhtu selleks ajaks juba ammu enam ei varjanud. Aga kuna varem polnud nendega tükk aega kohtunud, siis oligi kuidagi enda teada jäänud see uudis (kui mõned üksikud teadjad ja perekonnad välja arvata).

Vahemärkusena – meenus, et sel päeval, kui ma oma õnnestunud triibutesti tegin, oli mul ühe vanatädi matus. See tädi oli mulle väga kallis ja kuigi tema vanuse tõttu tema minek ei olnud ootamatu ja võiks eeldada, et nii vanade inimeste matuseid on kuidagi kergem üle elada, oli see ikka väga kurb ja raske hüvastijätt. Mulle kohati tundus, et ma olin seal matusel kõige suurem piripill. Aga minuga vist ongi nii, et kui juba pisarad voolama hakkavad, siis neid jagub kohe tükiks ajaks. Aga ma leidsin endale natuke lohutust mõttest, et hingede rändamine ei ole vaid teooria. Lugesin ühte selle teemalist raamatut isegi – Michael Newtoni “Journey of Souls: Case Studies of Life Between Lives” – see küll jäi pooleli mul, aga igatahes mõjus – ehk siis, see lohutas mind, isegi kui ma kindel ei saa olla, et see kõik päriselt nii toimub. Aga jah, minu teooria siis oli selline, et mu vanatädi ajastaski enda lahkumist selleks ajaks, et tal oleks võimalus uuesti sündida. Aga ma sellel pikemalt ei peatu, see raamat on tegelikult väga huvitav ja see tõesti aitab natuke leinast üle saada ja paneb elule natuke teise pilguga vaatama – peamine sõnum minu meelest oli see, et me oleme siin selleks, et õppida ja areneda.

Kõige keerulisem oli muidugi tööl uudist teatada – et alles ma ju läksin sinna ja juba tahan puhkama minna. Aga noh, ma tõesti ei tahtnud tööotsinguid pooleli jätta ja vestlusel käies oli veel nii varajane staadium, et isegi peredele oli veel vara öelda. Venitasin seda teatamist siis viimase hetkeni, aga lõpuks ikka võtsin julguse kokku ja ütlesin ära. Samas mul tegelikult on ju plaan üsna kohe tööle tagasi minna – võimalusel poole kohaga, sest me otsustasime, et hoopis A. jääb vanemapuhkusele.
Aga kui nüüd tähtajale juba jutt läks, siis et kuna ma siin nagunii juba nii avameelseks muutusin, siis hetkel on ametlikult veel 2 nädalat aega.

Üks teema, mida ma kuidagi lahendada ei oska, on mu kassid (või siis see üks – minu kass). Ma pole viimasel ajal eriti tihti maale saanud minna ja karta on, et imiku kõrvalt alguses üldse seda võimalust ei teki ja ma muretsen juba ette, kuidas selle olukorraga leppida. Olen kaalunud ühe kassi linna toomist, aga üldse ei taha kassile seda stressi, mis kaasneks sõitmisega ja kolimisega.
Lisaks on nüüd emal praegu 3 kassi seal kokku, sest ta võttis ühe naabrite kassipoja ka enda juurde. Talle ta muidugi loodab kodu leida, aga no temast endast pole ju seda koduotsijat, tema loodab, et küll keegi teine tegeleb. Siinkohal siis küsin, et kas keegi kassipoega ei taha? 🙂 Sain ta ükskord pildile ka, aga muidu ta selline aravõitu veel.

Jube pikk jutt sai nüüd ja ma ei ole veel lõpetanud:) See on see, kui nii kaua end tagasi hoida uudiste jagamisel. Aga ma mõtlesin ka, et nagunii saab sellest siin ka varsti üks beebiblogi (sest see on selge, et varsti keerleb mu elu peamiselt ühe pisikese inimese ümber) ja ma võin ju ka natuke varem sellega alustada. Ja muuhulgas siis ka aasta kokkuvõtte ära teha. Ma tahaks vaid loota, et ma mingiks kanaemaks ei muutu, kes oma last ainult tibuks kutsub ja kes ainult lapse teemadel suhtleb:D  No vahel ehk võib hellitavalt tibu öelda, aga mu meelest just perekooli foorumis torkab silma, kuidas inimesed üritavad küsida mingil tõsisel teemal küsimusi ja siis nimetavad oma last tibuks – no järeldangi siis, et tegemist on kanaemaga ja ei suuda kuidagi väga tõsiselt võtta sellist inimest:D Aga no seal foorumis kohtab ka hullemaid sõnu – mässud, pluused ja lapseisa. Et tibu on veel isegi talutav:D
Ega ma ette ei tea, mismoodi ma ise käituma hakkan – räägitakse ju, et lapse saamine võib mõnel juhul lõppeda pöördumatu ajukahjustusega. Mälu pidi ka nõrgenema. Siiani on mul endal küll tunne, et hormoonid mind väga hullusti mõjutanud ei ole. Vahel muidugi tunnen, et täiesti lambist mingi tühine asi ajab jubedalt närvi, aga arvan, et suures plaanis olen üsna samasugune nagu enne. Aga muidugi ennast ma ju kõrvalt ei näe. Võib-olla A. arvab teisiti. Õnneks ta on väga mõistev ja mul on üldiselt ikka väga vedanud – kasvõi sellega, et mul on kogu see rasedus kulgenud üsna kergelt ja mingeid erilisi vaevusi ei ole olnud, alles nüüd viimastel kuudel on raskemaks läinud ja see on peamiselt seotud saabaste jalga saamisega või öise küljekeeramisega. Mõningad söögid hakkasid ka alguses vastu, aga see mõjus mulle nii hästi, et ma alguses võtsin hoopis tiba kaalust alla. Hetkel polegi algkaaluga võrreldes väga palju juures, nii et väike lootus on, et kui seda suurt kõhtu enam pole, siis saan peaaegu oma normaakaalu tagasi. Kui mul just ei teki taas harjumust õhtuti veini ja juustu vana harjumuse kohaselt tarvitama hakata. Kusjuurees seda ma alguses kartsin küll natuke, et kuidas ma veinist loobun, aga see oli ülilihtne – mul lihtsalt ei olnud veini isu. Nüüd viimasel ajal on muidugi natuke see isu tekkinud – oma sünnipäeval siis maitsesin üle pika aja ja hea oli. Aga noh, kaua pole enam vaja paastuda. 100% ma muidugi tervislikult ei ole toitunud, sest mingil perioodil oli mul kogu aeg friikate isu. See vahepeal läks üle, aga nüüd on jälle burksi isu olnud mõnel päeval. Ja nagu ma alguses mainisin, siis on mul tekkinud isu magusate kookide järele. Varem mind üldse mingid magusad asjad ei huvitanud. Üliharva ja ainult mingeid üksikuid magusaid asju tahtsin. Nüüd on nii, et andke aga ette. Kuigi ikkagi valikuliselt – shokolaadi ma endiselt ei taha. Loodetavasti need toitumisharjumused lapsele üle ei kandu.

Mis puutub sellesse kõhuelanikku (taas üks sõna, mida ma üldse ei salli, õigemini kõhubeebi või beebs on need sõnad, mis tunduvad koledad), siis tema tunneb end vist üsna hästi. Vähemalt nii on öelnud arst ja ämmakas, kui olen maininud, et liigutab väga palju. Viimasel ajal ma kutsun teda Mürgeldiseks, sest mul on tunne, et ta ainult öösel magab ja muul ajal teeb mingit tantsutrenni või mis iganes tegevus tal seal kõhus käsil on. Kusjuures see on hästi lõbus, see liigutuste tundmine ja nägemine. Aga seda peab tõesti ise kogema, et aru saada, kui äge see on. Kuna ma pole kunagi eriti laste vastu huvi tundnud, siis ega ma seda raseduse teemat ka eriti adunud. Nüüd, ise kõike kogedes, on hoopis teine tunne ja on saabunud mingi mõistmine teiste rasedate ja nüüdseks ka emade suhtes:) Ma arvan, et see tabab ilmselt enamust, kes minu moodi. Aga jah, eks aeg näitab, mismoodi ma nendele veel saabuvatele hormonaalsetele muutustele reageerin ja kui palju ma muutun.

Aga sai vist juba piisavalt või õigemini ilmselt juba natuke paljuks läks. Aga mis seal ikka, kirjutamisvõlg oli ka suur ju.