Wake Me Up When September Ends

Ma saan aru küll, miks asjad on nii nagu nad on. Lihtsalt tasakaalu pärast. Muidu läheks ju kõik pekki.
Aga ma ei viitsi seda lahti seletada. Läheks liiga keeruliseks ja pikaks. Ja ma üldse viimasel ajal ei viitsi. Tahaks, et mu blogi uuendaks ennast ise. Sest kui mõni päev jääb vahele, tundub, et midagi oleks nagu puudu. Aga ikkagi, ei viitsi. Ja olulised asjad on üldse sellised, mida ei saa kirja panna. Neid peab teistmoodi meeles pidama (little black book..??).
Mulle oleks vaja kategooriaid. Üks neist oleks “tropid ülemused” näiteks. Täna mul polegi sellesse kategooriasse suurt miskit lisada. Täna on vaikne ja normaalne päev. Isegi veidi igav. Kuigi hommikul püüti mind veidi hirmutada ja öeldi, et õhtuks on klippi vaja. See lükkus õnneks edasi. Ja peale lõunat toodi kommi. Ühe käimasoleva mängu teemalist.

Aga horoskoope loen ma ikka ajaviiteks: Teised inimesed on täna peegliteks, mille kaudu saad ka endast paremini aru.
Ma annaks sellele inimesele lausa medali, kelle peegelpilt võimaldaks mul endast aru saamist. Igatahes, peaks proovima seda peeglivärki. Et lähen ja seisan kellegi juurde, kujutan ette, et ta on peegel ja kammin näiteks pead. Mis ma sellest siis järeldaks enda kohta? Et mul on pea kammimata? Et mul on haiglane vajadus igal võimalusel pead kammida? Tegelikult ongi ju.


Posted

in

by

Tags: