Igal õhtul ma mõtlen, et täna ma lähen vara magama, et ei oleks hommikul nii raske tõusta ja igal õhtul suudan ma ikka alles kõige varem 12, aga üldiselt kell 1 öösel magama minna. Täna siis panin pool 11 klõps telku kinni. Mõtlesin, et nüüd lõpuks õnnestus. Aga ei, nagu needus, und ei tule. Olen ikka täielik ööinimene. Ja muidugi ma ei julge vist magama jääda, sest ma näen aegajalt ikka üsna vastikuid asju unes. Täna oli jälle mingi hull pommipanija mu unes. Peaks vist uudiste vaatamise/lugemise ära lõpetama. Liiga palju õnnetusi ja liiga palju sõdasid on siin maapeal viimasel ajal. Ja inimelu pole kellegi jaoks püha. Ei teedel kihutajatele, ei usuhulludele, kes ennast ja kaasinimesi õhku lasevad, ja muidugi riigitegelastele, kes teevad “suuri tegusid” võõrastes riikides. Mille nimel see kõik toimub? Kas sellel kõigel on mingi püha eesmärk (saan aru, et maanteel kihutajatel on kindlasti üllas eesmärk kuskile kiiresti jõuda, kasvõi üle laipade, neil peab siis ometi ju hea põhjus olema..) ja ühel päeval saab valitsema rahu, sest inimesed ei trügi enam võõrale pinnale ülbitsema või saavad osad rahvused lihtsalt maa pealt pühitud? Ilmselt oleks elu palju lihtsam, kui ühtegi jumalat poleks iialgi leiutatud, sest usk on see, mis inimesed üle piiride ajab. Aga sellist asja ette ei kujuta muidugi. Nii nagu ei kujuta ette head ilma halvata.
Ja ma olen siin vastu ööd ikka soonele sattunud.. peab ruttu lõpetama, enne kui värvid täiesti mustaks muutuvad. Tegelikult on minul ju kõik hästi. Uni võiks küll hommikute asemel rohkem õhtuks end planeerida.. aga noh, anti sellised geenid kaasa, mis seal ikka.
