Unustamisest

Ma olen nii kohutavalt hajameelne. Täna näiteks unustasin t-särgi trennikotti panna. Kohe meenus see endine kolleeg, kel ükskord trennipüksid maha jäid ja nii me siis hoopis kohvikus maandusime, õllede ja siidritega. Mul täna õnnestus üks seljasolevatest särkidest kasutusele võtta ja trennist loobuma siiski ei pidanud. Kuigi ma vist pingutasin natuke sellega üle, trenni või/ja saunaga, praegu on igatahes pea selline, mitte, et just valutaks, aga tunne on, et iga hetk võib hakata. Ega kohvi pole ka täna palju joonud, hommikul vaid 1 tassitäis ja kohvi puudumine on ka minu peavalude suur mõjutaja. Tegin praegu siiski hoopis matet omale, sellel peaks sarnane efekt olema.
Ma olen viimasel ajal harjunud jälle matet tarbima. Vahepeal üldse ei olnud meeles või kuidagi ta unarusse jäi. Nüüd aga on mate minu kodus jälle au sees. Täiendasin Tartus käies ka oma mate varusid. Eks siis, kui otsa saab, tuleb jälle Tartusse sõpru külastama minna.

Hajameelsusest aga veel nii palju, et neljapäeval käisime väljas ja siis õnnestus mul oma rahakott pubisse jätta. Järgmisel päeval avastasin, et seda ei ole mitte kuskil. Meenus, et võtsin rahakoti eelmisel õhtul välja, et tippi jätta. Ja no sinna pubisse ta siis ununeski. Igatahes peale väikest telefonikõnet veendusin, et rahakott on leitud ja ootab mind sealsamas pubis. Jõudsin korraks juba mõelda kõigile dokumentidele, mida uuendama peaks ja sellele, et mul ei ole ju finantse selleks. Ja sellele, et mu kaks mälupulka on ka rahakotis. Ühest ma peaaegu juba jäin ilma, hull vedu oli, et naaber maja eest leidis ja tagastas selle.

Ja ei ole sellest ka palju aega möödas, kui ma peaaegu oma telefoni ühte pubisse jätsin. Tookord jälle vedas, ma ei olnud veel uksest väljagi jõudnud, kui mu kaaslane mulle sellega järele jõudis.
Võiks arvata, et mõnele malemängijale seal üleval ma siiski meeldin.

Aga nädalavahetusel käisin maal kassidele pai tegemas ja muidugi neid oli taas kammida ka vaja.
Hea, et ma veel autosõitu pole ära unustanud. Aga jube vastik oli küll Tallinnas iga meetri tagant aukudest mööda põigata. Praegu oleks tõesti sobilik kanda autol kleepsu kirjaga “ma ei ole purjus, ma väldin auke”. Nägin eile sellist pilti fb-s levimas, keegi on selle teoks igatahes teinud juba.

Maal on elu natuke teistmoodi nüüd. Ema võttis omale sinna n.ö. allüürilise -ühe pensionäri, kes vajab hooldamist. Aga see töö saab tal keeruline olema. Inimene liigub küll ise, aeglaselt, aga siiski, aga tal on mäluga probleemid ja temaga tuleb käituda nagu väikse lapsega. Ja kuna see mälu tal pidevalt kaob, siis tuleb talle aina korrutada, miks ta seal on, kui kauaks, ja veel seda korrutada, et tema loomad on toidetud jne. jne. Ja siis vahepeal ta nutab ka veel. Ja sööb hästi palju ja kurdab aina, kuidas tal on nälg ja külm.
Õnneks mu emale väiksed lapsed meeldivad ja ta oskab nendega suhelda, niisiis ma eeldan, et ta suudab ka sellise vanemat tüüpi lapsega hakkama saada. Ja nüüd ta äkki hakkab ka aru saama, kui tüütu on, kui keegi ühte ja sama juttu aina üle räägib – mu emal on see korrutamise komme. Ja lisaks on tal nüüd ka võimalus oma jutte 100 korda üle rääkida, see hooldusalune kindlasti ei kurda talle, et ta seda juba rääkinud on.
Eks näis, kaua nad vastu peavad.