Läksin täna jala koju. Kohe terve tee. Ja muudkui kaalusin, kas ikka minna korraks hullarist läbi või mitte. Ma nüüd ei saa öelda, et see viga oli, et ma läksin, sest mul on nüüd kaks veini, millest küll ühest on pool otsas, aga tüütu oli see küll ja täpselt sama hull kui alati. Jube üritus tegelikult, aga soov veini osta ikka kiskus mind sinna kanti. Ja õhtul käisin veel kaupsist ka läbi, lootes, et seal ehk sel kellaajal enam rahvamasse pole. Eksisin. Kaubad olid otsas, miskit olulist ma ei ostnud ka, aga järjekorrad olid pikemad kui tipptunnil. Ma kavatsen homme veel ühe veini osta, sest see, millest ma pool ära jõin, on jube hea, aga rohkem ma enne hullari kinnipanekut poodi jalga ei tõsta. Ma loodan, et õnnestub.
Lõuna ajal kommenteeriti seda, et naisi pole üldse järjekorras, kuna hullumajad on avatud..
Õhtu möödus msn-is juues ja poole silmaga “Väikest tibu” vaadates. See hakkas mulle nii meeldima, et ma nüüd ei tea, kas peaks lõpuni vaatama, või magama minema lootusega homme õigel ajal ärgata.
Õhtu lõpuks sai otsustad, et tuleb ammu lubatud “getting-rid-of-asshole-party” ära teha. Sel nädalal ei õnnestu, aga järgmisel võib juba mõelda. Mina mõtlen flyerit, teised mõtlevad teisi asju.
Koduseinte vahel, teises toas, on ka üks jooming käimas. Kuna poistel sai alkohol otsa, siis ma lubasin oma pipraviina neile. See seisab juba oktoobrist saadik sügavkülmas. Nii nagu on pool pudelit rummi joojat ootamas. Mitte, et mulle endale ei meeldiks, aga kangeid jooke ma üksi ei joo. Vähemalt mitte veel.
Ausalt öeldes, mõtlesin ma, et ma pärast veini joomist hakkan jälle hulle elutarkusi puistama, aga hetkel küll pole tahtmist ega vajadust. Aga hea on olla ja magama minna ei taha veel. Homne koosolek on ka selline, et keegi ei pane tähelegi, kui ma seal pole:) Aga kiluvõileiba tahaks küll, eksole.
