Mis ma oskan muud öelda, kui et töö on mu elu üle võtnud.
Tähtajad hakkavad juba tunduma mingite suvaliste kuupäevadena (eeldusel, et kuupäevad üldse antud on, tavapärane tähtaja märgistus on meil ASAP), millele ei maksa tähelepanu pöörata, sest kui ei jõua, siis lihtsalt ei jõua.
Täna jäin kauemaks tööle, et saaks midagigi valmis. Saingi. Päris mitu asja kohe. Noh, nende viibimine ei olnud ka ainult minu taga – suur osa mu ajast läks selle peale, et selgitada välja, mida vaja teha ja kes teeb. Ja see pole üldse minu ülesanne.
Ja ma olin ikka väga ettenägelik, et ma täna lõuna ajal omale torditüki kontorisse kaasa ostsin. Muidugi ma suutsin selle ära unustada ja avastasin kella 6 paiku, et ma ei peagi ülejäänud aja nälgima.
Eile jõudsin isegi trenni, aga täna polnud see kuidagi võimalik, seega otsustasin jala koju tulla – väike 50 minutiline jalutuskäik peale pikka tööpäeva ei olnud üldse paha mõte.
Ja nüüd on mul veel paar tundi aega raamatut lugeda.
