Niisiis..

Endiselt on tööd liiga palju ja vaba aega liiga vähe, mis tähendab, et trenni olen jõudnud minimaalselt ja sõpru pole ka peaaegu näinud. Kuigi olen jõudnud vahepeal korra taas välja õlletama ja ühe korra ka kinno. Ja jõudsin ära oodata nädalavahetuse ja ei kukkunudki suurest väsimusest kokku, kuigi vahepeal selline mõte käis peast läbi, et enam ei jaksa.

Tasapisi küll hakkab tunduma, et to-do list isegi  väheneb ja osad projektid on liikunud done kataloogi. Mis ei tähenda, et see nimekiri püsivalt kahaneks – uued asjad tulevad kohe peale Ja ikka veel on kiire ja jäin tänagi kauemaks tööle, sest mõned tähtajad on tõesti sellised, mida ei saa edasi lükata. 
Nagu tellitult tuli sisse üks töö, mille peale mu vaene vana arvuti otsi tahtis anda. Niisiis kulus terve päev ja rohkemgi veel selle tegemisele, kui oleks võinud kuluda poole vähem. Aga vähemalt lootust on, et see arvuti kiiruse probleem saab varsti lahenduse.

Ja kogu selle rabelemise peale minna õhtul kell 10 näljasena koju teadmisega, et midagi süüa kodus pole ja ühtegi toidupoodi tee peale ei jää. Õnneks päris tühi mu külmkapp siiski ei olnud, aga lihtsalt oleks eelistanud mingit korralikku toitu kuna lõuna ajal niigi piirdusin ajapuudusel kiirmakaronidega. 

…………………………………………………………………………………………..

Aga nädalavahetus oli täielik chillääks. Kõigepealt muidugi pidin laupäeval ilgelt vara ärkama, et viia auto remonti. Nii, et une osas jäi siiski natuke nädalavahetusest puudu. Edasi suundusime lillelaadale. Seekord ma ei veetnudki aega juustutelgis veini juues vaid käisin nagu normaalsed laadalised laada läbi, ostsin kurke ja maasikaid ja korvi, millele ma veel kasutust leidnud pole – kui kellelegi on vaja korvi anda, siis ma saan laenata näiteks. Lisaks viibisin jube palju taimede osakonnas, sest õde on suur aiahuviline ja tal oli täita ka paar tellimust sugulasele. Minu jaoks see osakond on ikkagi ebahuvitav, kuigi ma nüüd akna peal kasvatan basiilikut ja tomatit ja sibulat. Päris aiamaa inimest minust ei saa. Või tegelt, iial ära ütle iial, eks.. 

Tegelikult oli see aia osakond tunduvalt ägedam, kui “kadakaturu” osakond.
Veel käisime lastega laada mänguväljakul, kus olid ägedad mullid, mille sees sai mööda staadionit ringi joosta. Ilge röövimine oli küll, arvestades, et vaid 5 minutit oli vist 2.5€. Aga ma olin hea tädi ja tegin lastele ka ühe ringi välja. Juba nende vaimustuse nägemine tasus selle kuhjaga. Aga ikkagi on nõme, et laste arvelt niiviisi röövitakse.
Sel aastal oli laadal ka tasuline parkimine (ma ei tea, kas on ka varem olnud tasuline), aga õnneks mitte igal pool vaid spets parklates, ja no see laadapilet on iga aastane haige teema. Mis ei tähenda, et ma selle oleksin ostnud. Jalutasime õega niisama läbi sealt, kuigi, kui keegi oleks kinni pidanud, olid meil ka põhjused tasuta sissepääsemiseks olemas.

Ja õhtul sai õe juures ka selle suve esimene grillimine tehtud.

…………………………………………………………………………………………..

Linnas alustati meie maja remonti lõpuks. Mis ühelt poolt on väga tore, teisalt, ma muretsen, kuidas ma suve üle elan, kui aknaid vist eriti lahti teha ei saa (need on kiletatud ja ma ei tea, kas on hea mõte, neid lahti kangutada) ja tuleb sama palav suvi, kui eelmised. Lisaks on veel see asi, et kui tahaks aknast välja vaadata (läbi kile muidugi), võid kohata akna taga mõnd ehitajapoissi.
Tegelikult oli päris naljakas, kui üks öö ma nägin unes, et terve hulk ehitajaid kolis mu koju, mõned lausa koos peredega (ma tegelikult ei tea, kelle kodu see oli, juskui oli minu, aga sisustuse poolest täiesti võõras koht minu jaoks) ja siis hommikul majast välja astudes hüüti mind nimepidi ja selgus, et ühe kolmapäevaklubilise mees on meie maja katusetiimis. 

…………………………………………………………………………………………..

Tööl sain eile suure üllatuse osaliseks. Endine Boss, kes plaanib sellest firmast nüüd päriselt lahkuda, üllatas mind tiitliga “lemmik töötaja/kolleeg läbi aegade” ja lisaks sain veel auhinna kah. Uskumatu. Ma olen alati kahtlustanud, et minuga on raske koos töötada, sest olen emotsionaalne ja võtan asju hinge ja saan aegajalt kurjaks ja aegajalt ka ütlen kurjasti. Nii, et see tiitel oli tõepoolest ootamatu, kuigi ka mina hindasin meie koostööd väga ja endiselt on raske uskuda, et see kohe läbi saab.