Et mis siis vahepeal toimus..  ja mis edasi toimub…

Kui üritada detailidesse laskuda, – no ikka nendesse, mis meenuvad – siis üleeile käisin ostsin õe lapsele elektrikitarri ja võimendi ära. Õe raha eest muidugi. Ja üldse õe tellimusel. Aga ikkagi on uhke tunne, et ma olen käinud õe lapsele kitarri ostmas:)
Ainuke probleem on nüüd, et kuidas saada laupäeval piisavalt vara üles, et jõuda selle komplektiga lõunaks Türile. Nimelt on meil homme ju sotsialiseerumise üritus ja sellele järgneb afterparty.

Tööl on küll tiba rahulikum, kui varem, aga siiski on teha endiselt palju ja lisaks teatud projektides valitseb ikka täielik kaos – no lihtsalt iga päev on uued üllatused ja mitte heas mõttes.
—

Esmaspäeval sai tehtud üks väike veiniõhtu sõbrantsiga, kes päeval andis facebookis teada, kuidas teda tööl kiusatakse. Minul loomulikult on stressimaandamiseks alati pakkuda lahendus veini näol ja tavaliselt see pakkumine võetakse alati vastu. Isegi siis, kui ma ütlen sõbrantsidele, et nüüd on nende kord vein tuua:P
—

Eile koju tulles avastasin, et meie naabermaja üritati vist maha põletada. Kolm tuletõrje masinat oli kohal ja politsei ka. Kui ma sealt mööda jalutasin, oli tuli juba kustutatud, aga nägin, kuidas teise korruse rõdult vett välja voolas. Ja kõik oli üsna söestunud.
See maja kuulus tondilosside kategooriasse ja nägi enne juba üsna kole välja, aga ilmselt seal keegi ikka pesitses, kas siis seaduslikult või mitte. Imelik on see, et tondilosside tulekahjud ikka pigem talvisel ajal kipuvad olema, soojal ajal ju pole vajadust tuba lahtise leegiga kütta. Aga ehk oli vaja süüa teha ja elektrit selles majas vist pole. Vett ilmselt ka mitte. Või siis variant, et kinnisvara arendaja tahtis elanikest lahti saada ja pani tule otsa.
—

Trollidest pole viimasel ajal olnud põhjust kirjutada. Nagu ma mingi aeg tagasi mainisin, teen loomkatseid. Ehk siis lisasin oma blogisse ip blockeri ja noh, arevestades kui juhmid need trollid on, siis nad ilmselt arvavad, et mu blogi enam ei eksisteeri, kui nad sellelt aadressilt mingile suvalisele saidile satuvad:) Igatahes mõnusam on küll, kui ei pea idiootide mõttevälgatusi lugema. Isegi, kui nende kulul saab nalja teha, on nende rumalus kohati lihtsalt liiga tüütu.
—

Raamatuseeria, mis sai hiljuti ette võetud, on nüüdseks läbi loetud. Vist 14 päeva on vaja uue ja ühtlasi viimase osa ilmumiseni oodata. Kuidagi jube pikk tundub see aeg. Ehk sellepärast, et kolmas osa ei olnud nii huvitav, kui esimesed kaks ja ma nii lootsin saada samasugust elamust. Nüüd lihtsalt vajan seda neljandat osa, et saada kinnitust, et see on ikka sama hea, kui alguses oli.
Muidugi on mul siin veel mitu raamatut ootel, ja ilmselt kui nüüd suvel enamus lemmikseriaale puhkusele on läinud, siis tulebki rohkem raamatute seltsis aega veeta. Kuigi suvel on ka omajagu häid seriaale taas alustamas ja uusi ka tulemas. Ja lisaks on suvel kindlasti veel muid mõnusaid tegevusi. Ausalt noh, müüge mulle aega juurde. Mul on kohati tunne, et aeg lihtsalt vuhiseb mööda. Ja kaob..
—

Ülejäänud famiilija läheb laupäeval vennalapse sünnipäevale. Mina rahvavaenlasena sinna loomulikult ei roni. Mõelda vaid, see teema on endiselt (või siis jälle) terav. Ei kujuta ette, kas nii jääbki nüüd, et mina olen kõigis asjades süüdi, mis vennal halvasti on. Ma tean küll, et ilma ühe minu blogi postituseta võib-olla poleks asjad nii nagu nad on, aga teisalt ma ei kahetse seda ka. Ma ei kirjutanud tookord seda jutukest sellepärast, et kedagi maailma silmis mustata, vaid lihtsalt et peale seda nõmedust oli vaja end välja elada ja asjadest rääkida nii nagu nad tegelikult minu silmis on, mitte nii, nagu keegi teine nõuab, et nad oleks. Sest miks ma peaksin teesklema, et kõik on korras…

(Mul on ikka tõeline mässaja hing, ma aegajalt tunnen. Et kui ikka tundub, et tehakse ülekohut, siis ma kipun võitlema ja saadan tagajärjed pikalt. See mässumeelsus väljendub vist ka selles, et ma ei suuda kaasa minna massiüritustega, sest mulle on vastumeelne teha midagi lihtsalt sellepärast, et kõik teised seda teevad. No näiteks nagu homse kuupäevaga seoses kõik räägivad mingist kleidi päevast. No kust kurat ma selle kleidi peaksin võtma esiteks, teiseks, kleidid mulle ei sobi ja üleüldse, see on massiüritus ja mina mingite tobedate algatustega kaasa ei lähe, sest mina ei ole hall mass. Lihtsalt ei ole ja kõik, öelge mis tahate. Või vähemalt nii ma endale kinnitan pidevalt:)
See läheb nüüd koledaks eneseanalüüsiks. Parem siinkohal see arutelu lõpetada.)

.. aga sellepärast ma nüüd olengi maailma halvim inimene, et ma väljapressimise peale nõustusin kirjutama vabandusi, aga ei olnud nõus enda teada hoidma seda, et väljapressitud vabandus ei saa iial olla siiras ja, et üleüldse see asi on täielik absurd. Ja nagu nüüd on selgunud, olid minu kartused põhjendatud. Endiselt ei ole lootust, et vend oma lubadusi täidaks.*
Et siis hoiatuseks, minuga juba nalja ei ole, kui mingi jama on. Kogu maailm (s.t. kõik mu ~20 lugejat) saab teada:)

*Ma hakkasin nüüd mõtlema, et no nüüd tuleb ju jälle jama. Sest ma justkui peaks mingeid teemasid vältima selle pärast, et äkki mõnele ei meeldi. Aga ma ütleks neile, kellele ei meeldi, et see ei ole kohustuslik kirjandus. Võib-olla peaksin oma visiitkaartidele lisama teavituse: ettevaatust, hammustab virtuaalselt.