teravatest elamustest

Täna hommikul tegelesin ekstreemspordiga, mil nimeks “Napilt Takso Eest Pääsemine”. Täiesti arvestatav spordiala, kui tahad ühte head adrenaliini laksu saada. Jama on see, et selle spordiala puhul ei küsita osalejatelt nõusolekut vaid nad lihtsalt tiritakse sellesse jõhkrasse mängu kaasa. Otse tänavalt.
Astusin täna kaubamaja juures ülekäigurajale. Tuli oli täiesti roheline. Olin juba peaaegu üle tee, kui tuli punaseks läks. Selle peale arvas üks parempöördel olev liinitaksojuht, et võiks kohe liikuma hakata ja mulle tundus, et minu poole sõites ta lausa kiirendas. Üldiselt selliste napikate puhul on juhid ikka lõpuks pidurdanud, seekord aga nii ei juhtunud. Pidin paar ülikiiret sammu tegema, et mitte autonurgaga pihta saada.
Niipalju siis septembrikuu liiklusohutuskampaaniate mõjust.
Aga nii nahhaalse tüübi puhul seda asja ma nii ei jäta. Kirjutasin auto numbri üles (248TUL) ja kavatsen sellest ka politseisse teatada ja võibolla ka Tulika taksosse kirjutada, et nad oma webilehel trükivea parandaksid. Neil seal nimelt kirjas, et neil töötavad “professionaalsed juhid”. Kui nende professionaalsus tähendab inimestele pihta saamist, siis sellega nad muidugi saavad hakkama. Kiired jalad võivad küll nende ettevõtmisi aegajalt nurjata..
Igatahes, kuna kaubamaja juures on ka kaameraid igal pool, siis saab seda ehk isegi tõestada.

Eile oli vennal ka liikluses “hea” päev. Tema nimelt lasi jalakäijat üle tee ja auhinnaks sai selle, et üks noor kaskadöör sõitis talle oma bemmiga tagant sisse.
welkam tuu estoonia..