Reedene pidu oli nii äge, et kael on siiani rokkimisest haige. Täitsa vanuri tunne oli eile, kui iga liigutus oli valus ja pingutust nõudev. Täna on veidikene vaid parem. Kurk läks ka eile õhtuks nii valusaks, et magama jääda oli täiesti võimatu. Kuidagi ikka alati ununevad need elutõed, et märjaks tantsitud nahaga ei minda õue külma kätte. Ja see juusteloopimine on ka nii äge, et kunagi ei püsi meeles, mis tunne on järgmisel päeval kaelal.
Minek toimus nii, et mina läksin ühe tibinaga suure ringiga, sest oli vaja üks koer tuppa lasta ja ring sisaldas jube palju järske kurve. Nii, et minul oli selle sõidustiili peale igatahes süda paha, kui kohale jõudsime. Õnneks läks see ruttu üle.
Pidu algas küll kole ametlikult. Õnnitlustseremoonia nägi välja nagu pruutpaari õnnitlemine, inimesed järjekorras, ainult pruut oli puudu.
Edasi tuli tutvustusvoor, kus rahvas käis üks- või kakshaaval (mõnel juhul ka viishaaval) laval, ütles oma nime, ja kes ta on ja miks ta seal on. See oli üks väga lõbus tutvustus:)
Söögist-joogist puudust polnud. Kuigi, ma vist unustasin söömise ära, ehk siis oleks pidanud rohkem sööma ja vähem jooma, sest öösel koju jõudes oli kõht jube tühi. Aga ma nautisin seda, et mul lõpuks ometi ühel suuremal üritusel pea ei valutanud (aga noh, selle tegi ta tasa hommikul, koos kaelaga..) ja jõin viinakokteile, mida kõik meesterahvad, kes proovisid, kirjeldasid, kui jube kanget. Olid kah tegelt.
Nägin nüüd lõpuks Lehmakad ära ja Skriimi nägime ära ilma parukateta. Ega nad sellepärast kehvemini küll mänginud. Ja sünnipäevalapse soolod oli tasemel. Tantsida sai kah. Keerutada jalga saaremaa valsi taktis ja ka igasuguse muu disko saatel. Väga äge pidu oli. Loodetavasti homseks annab kaelavalu ka järele.
