Eile kutsuti grill-sünnipäevale. Aga tüütud töökõned ja minu palavikueelne seisund suutsid selle minekusoovi kustutada. Kuigi toas istumine ei tundunud ka hea plaan olevat. Kui siis lõpuks tööasjad kaelast ära saime, otsustasime õue minna. Ja noh, jalutuskäigud kujutavad endast viimasel ajal millegipärast rohkem autoga kihutamist ja huvitavate – tundmatute kohtade avastamist, kui jala käimist. Väljas sai umbes nii palju käidud, et mingist prügilast kaasa hiilinud traat auto alt välja tõmmata. Tegelikult ei olnud see üldse prügila, kus me käisime, aga nägi väga sedamoodi välja ja väga suures ulatuses. Vastik, kuidas inimesed suvaliselt oma prahi maha loobivad kuhu juhtub, kasvõi keset teed. Vaatepilt oli ikka täiesti masendav. Ja ärgu need tropid siis pärast imestagu, kui meil varsti elada pole kuskil. Praegused asotsiaalid on igatahes tulevikuks tunduvalt paremini ette valmistatud end varakult prügi sees elamisega harjutades.
Hiljem, teist sorti rajoonis ringi kimades, lõppes äkitselt tee otsa. S.t. edasiviiv tee oli kitsas sillake kohe peale üsna järsku kurvi ja oli mõeldud vaid jalakäiatele. Mis muud, kui paar ohtlikku manöövrit ja tagasiminek. Kuigi, ilmselt oleks me sealt ka üle mahtunud. Napilt, napilt.
