Pruut puikles ikka hoolega vastu, kui me tal äsja ostetud lipsuga keset Viru tänavat silmi kinni üritasime siduda. Ähvardasime ka rihma osta, et käed kinni siduda. Aga seotud me ta saime ja siis talutasime teda natuke mööda vanalinna. Selles tegelt kogu õudus seisneski. Edasi tuli juba restoran ja kino.
Toidud olid oma kahte tärni väärt – pärast tükk aega nuuskasime nina ja pühkisime pisaraid.
Miss Eriagent oli ka täitsa vaadatav, kuigi seda ma vist ei viitsiks kümneid kordi vaadata, nagu ma esimese osa puhul olen teinud…
Ja diskoplaan on ka endiselt jõus. Kunagi..
Näis, mis sellest homsest sidumisest saab. Vastupuiklemist sealt vist oodata ei ole, pigem vastupidi:P
