Sain täna oma värskelt remonditud auto kätte. Päris kiirelt käis see kindlustuse ja remondifirma asjaajamine, arvestades, et olin lugenud igasugu vastukaja erinevate kindlustuste aadressidel. Ilmselt mul siis vedas firmaga (ehk siis vedas, et süüdlane kasutas just seda firmat), sest mu auto puhul oli täitsa oht olemas, et võidakse maha kanda auto hoopis. Ja lugesin autofoorumitest, et paljud lihtsalt ootavad kuude kaupa, et auto saaks remonditud, kui juba töösse asi on antud. Nii et võin vist tõesti öelda, et mul läks hästi.
Lisaks oli hea ajastus käia hommikul auto järel, vaadates, mis praegu õues toimub. Teada ju, mis liikluses toimub, kui ootamatult lumi maha tuleb.
Hea üllatus oli veel see, et auto pesti ka ära:)
Korteri kahjud pole vahepeal hullemaks muutunud, isegi julgesin nädalavahetuseks kodust ära minna, sest tundus, et sealt nüüd rohkem vett kaela tulemas pole. Küll aga kukub maja küljest krohvi koos seinaga alla, eriti selle suure tormiga, mis nüüd juba kolm ööd mind poolärkvel on hoidnud. Lisaks kukkuvatele seinatükkidele teeb ka meie katus hullu lärmi selle tormiga, ei tahaks ise seal kolmandal korrusel elada sellise ilmaga.
Eile öösel tegid ülemised naabrid ka taas lärmi – s.t. kõndisid eriti raske sammuga kella üheni öösel ringi. Paar päeva oli täielik vaikus ja juba lootsin, et nad on välja kolinud. Nüüd ei teagi, kas on lootust neist lahti saada. Võib-olla tulid juba uued üürilised, sest mu meelest liigutati eile õhtul seal ka mööblit. Seda muide ka keset ööd.
Aga näis, politseist sain ma kirja ja nendega juba vestlemas käidi ja paluti aga edaspidi helistada, kui taas häirivad. Kuni mul veel lootust on, et nad siiski ära kolivad, siis ma üritan selle nädala veel ära kannatada, mis mu andmetel neil seal veel ette nähtud on.
Muidu oli nädal selline jube väsitav – koguaeg oli tunne, et kohe kohe murrab mingi tõbi mind maha, sest pea valutas praktiliselt iga päev – see algas juba laupäeva õhtul saunajärgse peavaluga, mis on suht tavaline. Tavaline polnud aga see, et ka kolm kanget tabletti seda ära ei võtnud. Lisaks oli paaril päeval ka väike palavik. Turgutasin aga pidevalt oma immuunsussüsteemi ja eile juba oli päris hea olla. Kuigi väsimus on endiselt, päev otsa mõtled, et tahaks koju magama. Õhtul kodus muidugi sellist väsimust enam pole ja magama kobid ikka tavapärasel ajal, kuigi nädala alguses ma küll paaril päeval hakkasin juba kella 10 paiku magama sättima. Võimalik, et see osalt seotud ka kohe saabuva kellakeeramisega, et organism juba aimab seda ja seadistab end juba vaikselt, millega muidu seletada seda, et ma mitu nädalat juba tund enne äratust silmad lahti teen.
Aga täna on reede, jeiii. Nädalavahetus linnas.