Eilse ürituse loen täiesti kordaläinuks. Kuigi ma napilt napilt ise õigeks ajaks koju jõudsin, sest töö ei tahtnud minust kuidagi lahti lasta. Aga see pole ju midagi uut.
Pärast meie külmkapi sisu revideerimist ja külaskostiks toodud pudelite hulka nähes, arvasin, et me joome seda alkoholi veel mitu nädalat. Aga ei, mingil ajal oli hoopis viinast puudus. Ei tulnud meelde kah, et meil meeter viina kööginurgas olemas. Seda aga ei ole võimalik külmkappi mahutada, nii et vaevalt, et sooja viina keegi tahtnud oleks. Pekitükke meil ju kah polnud.
Tervis, mis mul õhtuks täiesti taastunud oli, arvas hommikul, et aitab küll. Nüüd köhime edasi. Tegelikult see on see väravaavajaks olemine. Ikka on vaja õue joosta toariietega ja siis veel mitu sõna juttu ajada ja lisaks sai veel suitsetajatele rõdul vahepeal seltsiks oldud. Aga vähemalt on mul meepipraviina, mis toodi mulle spetsiaalselt ravimiseks.
Pidu segunes muidugi kenasti õhtu jooksul. Alguses oldi seltskonniti oma tubades, hiljem,juba igal pool ja köök oli kah väga popp koht. (Nii popp, et pliidil olid jalad nõrgaks läinud ja ta oli üritanud pikali kukkuda.) Hiljem muidugi mõned sulgusid oma tubadesse jättes oma külalised teiste kaela. Ma leppisin ühe tüübiga kokku, et loen trepiastmed ära ja nõuan tasu tema väljalaskumise eest. Iga astme eest, mis ma tema pärast käima pidin:) Ega ma ei ütle muidugi, et trepikõnd mulle kasuks ei tule.Viimased külalised muidugi säästsid mind ja läksid kõik korraga minema.
Hommik ei olnud kõige hullem, aga ega nüüd hea kah ei olnud. Keefir voodi ees oli päris abiks. Kuigi mulle kohati tundus, et ta üritab sisikonda rohkem segi pöörata, kui see juba oli. Aga lõpuks rahunes maha, kuigi praegu on natuke kõhe olla. Rong raputab kah omajagu ja juua ma kah osta ei jõudnud. Aga enam ei ole palju maad jäänud.
