Olin oma telefoni liiga lähedale jätnud. Äratust ma mäletan küll, aga ma ei reageerinud sellele. Järgmisel hetkel, kui kella sattusin vaatama, oligi õige aeg üles tõusta. Eelmine õige aeg läks küll mööda, aga selle tõttu tuli vaid mõned hommikused toimetused ära jätta, muud hullu polnudki.
Ma ei ole ammu ärganud nii hea tundega. Unenäod võivad teinekord terve päeva sassi lüüa, tekitada vimma inimeste vastu, kes unes liiga teinud, sest kõik tundub nii reaalne. Tänane uni oli kah ühelt poolt väga reaalne, teisalt, võimatu. Selline reaalsus eksisteerib vaid minu unistustes. Sellegipoolest oli tunne ärgates hea. Ja kui ma nüüd hakkangi seda uskuma, siis hullemaks nagunii enam minna ei saa. Ma olen nagunii tagasi selles mustas augus, kus ma olin pool aastat tagasi. Ja väljapääsuks tundub minu jaoks olevat vaid üks tee. See, mida mööda mul käia ei lasta. Arvestades seda, et viimane kord, kui sel teemal und nägin, lõppes uni väga koledalt ja põmst toimuski päriselt ka nii, selle erinevusega, et päriselt kedagi siiski maha ei lastud. Aga muidu on mu unedel tihti kombeks täide minna. Võibolla ärkan ma ühel päeval päriselt üles ja avastan, et senine kole uni ongi lõppenud.
