Tuhnin ajaloos. Teen märkmeid ja analüüsin. Märtsi lõpp paistab.
Õhtuti on aga liiga vähe aega. Unearvelt võetakse need tunnid. Ja väga raske on õhtul jätta asi sinnapaika lihtsalt selleks, et magama minna. Uni tundub hetkel ebaoluline.
Ma arvasin, et see tegevus võib mind veel allapoole tirida, aga hetkel see pigem rahustab. Sest selles ajaloos on nii palju head, et minu jaoks varjutab ta kõik hilisema halva. Aga see kahjuks ei tee olematuks seda olukorda, kus ma praegu olen. See on vaid väike retk minevikku. Võibolla veenmaks ennast, et tegelikult seal tõesti polnud midagi, mida taga nutta. Aga hetkel tundub mulle pigem vastupidi. Ilmselt oligi kõik liiga hea. Ilmselt pole minu karmavõlad veel tasutud. Peab selle kõigepealt käsile võtma ja siis edasi mõelda.
Aga paluks mulle siis vähemalt ilusaid unenägusid. Nagu see tänane.
