reisiploog

Kaks nädalat ei ole kohe kindlasti piisav aeg, et näha kõike, mida Itaalial pakkuda on. See on vaid piisk meres. Kuid see kaks nädalat on olnud selle aasta parim aeg vaieldamatult.
Sain lennata lennukiga, sõita metrooga ja väikeste laevadega, joosta rongidele, nautida kuumalainet, tutvuda toredate inimestega, näha ilusaid kohti, ronida mäkke, süüa häid toite ja juua head kohvi ja kokteile, magada beachil ja raudtee jaamas, rääkida itaalia keelt, suudelda ja..

1. päev – lunedí, 10.07
10. juuli lõuna paiku astusin siis mina esimest korda lennukisse. Ärevus oli üsna suur, sest ei teadnud mida oodata ja muidugi olen ma üsna paranoiline kah. Kogu hirm asendus aga üsna peatselt vaimustusega. Lendamine on ilgelt lahe. Maandumise kohta olid ka mitmed inimesed rääkinud, et jube vastik on, aga meie lennuk maandus küll väga sujuvalt. Ei old miskit hullu.
Amsterdamis ümber istumisel sattusime hetkeks paanikasse, kui avastasime, et meie piletil märgitud värvava juures pole mitte ühtegi inimest. Siis ikka taipasime kontrollida monitoridelt, kus me olema peame. Ilmselt selle tõttu, et Tallinnast läks meie lend hiljem välja, oli värav muudetud. Aga sellest hetkest ilmselt sai alguse meie suur hilinemiste jada. Suurem osa ajast jõudsime küll vajalikku kohta, aga see kukkus tihti välja nii, et jõudsime oma transpordi peale alati 2 minutit enne selle väljasõitu.
Lennuk Milaanosse väljus ka umbes pool tundi hiljem ja kuna me kohe ei leidnud Malpensa lennujaamas õiget bussi ja ei taibanud ka rongi valida, siis jäime Milaanos oma bronnitud rongist maha. Inimeste abivalmidus ja lahkus torkas muidugi juba lennujaamas silma.

Lõpuks jõudsime pool tundi peale rongi lahkumist üliumbsesse ja palavasse Milaanosse.
Rongipileti süsteem oli ullult keeruline ja lõpuks juhtus nii, et järjekorrad olid meeletud ja siis pandi kassad kinni ja pidime pöörduma Customer Care-i poole. Nemad muidugi alguses ainult vangutasid pead, soovitasid proovida järgmist rongi (selle peale me ei mahtunud) ja siis lõpuks hakkas neil meist vist kahju ja nad mõtlesid välja plaani, kuidas me oma kehtetu piletiga hommikuse rongi peale saaksime. Kui keegi küsinud oleks, oleksime pidanud ütlema, et tulime Pariisi rongilt, mis hilines kolm tundi. Ja kommenteeriti veel lisaks mu juuksevärvi, uuriti, et kas päris:)
Hommikune rong aga väljus kell viis ja sõbrad Milaanost ütlesid, et me jumala eest raudtee jaamas ringi ei kondaks ega ka välja ei läheks ja soovitasid minna waiting room-i, mis pandi ööseks lukku ja sisse lasti piletiga inimesed. Seal ooteruumis saime siis mingi tunnikese mõlemad ka magada. See oli üks kahest korrast, kui magamiskotte vaja läks. Üldiselt sai üsna ilmaasjata veetud lisaraskust.

2. päev – martedí, 11.07
Hommikune rong oli igatahes tunduvalt parem, kui see mille peale me õhtul ei mahtunud. Ilmselt oleks selle pilet ka kallim olnud, kui me oleks uue pidanud ostma. Kokkuvõttes läks kõik hästi.
Rong jõudis umbes lõuna paiku Napolisse. Alguses käisime mõnda aega ringi, otsides sobivat söögikohta. Selles kandis, kus liikusime, selliseid häid kohti silma ei hakanud. Mingil hetkel otsustasime, et võiks siis otsida üles selle paljukiidetud isola di Procida. Ehk siis hakkasime otsima sadamat. Kohalike abiga see ka õnnestus. Muu hulgas leidsime sadama külje alt ühe väga mõnusa pizzeria, kus arvatavasti koha omanik meiega päris palju suhtles ja üldse oli seal toit ja õhkkond väga mõnus. Mingid kohalikud tulid ka meiega seal suhtlema, kuigi nad suurt inglise keelt ei jaganud ja pealegi olid nad vanad kah.
Enne laevale minekut oli veel üks huvitav intsident. Nimelt küsis üks tüüp meilt ühte eurot. Pärast pisikest mõtlemist andsimegi. Siis ta küsis muidugi juurde, selle peale ütlesime juba ei. Tüüp jalutas minema ja hetk hiljem oli meie kõrval politseinik, kes küsis, kas tüüp küsis raha. Ütlesime jah, mille peale politsei tormas tüübile järele, võttis raha ära ja tõi meile tagasi. Väidetavalt ei tohi seal raha küsida ega anda (sellepärast vist teiste Itaalia linnadega võrreldes ei olnudki Napolis üldse kerjuseid näha). Eriti lahe oli, kui poliismän ütles selle raha küsimise peale: “no party, no money”. Väga lahe kiirreageerimine oli see küll. Pärast politsei lahkumist astus meie juurde veel mingi tüüp, kes uuris, et kas politsei tegi oma tööd? Jäi mulje, et ehk oli tegu mingi uuriva ajakirjandustüübiga. Lõbus seik igatahes. Ja uskumatult positiivne suhtumine politsei poolt.

Procida poole sõites oli täielik suvitaja tunne. Meri, päike, kuumus.
Ahjaa, enne laevale minekut suutsin oma eelmisel aastal Veneetsiast ostetud päikseprillid ära kaotada. Täitsa kahju oli, nad meeldisid mulle (aga noh, nagu öeldud, iga asi on millekski hea. Need prillid kuulusidki ühte teise aega ja järelikult pole mulle neid enam vaja). Ja uued prillid, mis ostsin Napolist, kukutasin järgmisel päeval maha ja oligi sang küljest. Võimalik, et seda saab veel liimida. Igatahes ei julge ma enam Itaaliast päikseprille osta, vist pole ette nähtud.
Procida ise oli väga nunnu väike linnake. Suurem osa inimesi liikus seal ringi rolleritega ja osad imepisikeste autodega. Tänavad olid nii kitsad, et auto lähenedes oli vaja külg ette pöörata ja kõht sisse tõmmata.
Meie olime need hullud, kes kõndisid pika maa maha, rasked seljakotid seljas.
Procidal oli üks väga lahe kohvik, kus oli hästi tore ettekandja, kes suurt inglise keelt ei mõistnud aga heameelega meiega suhtles, kui nägi, et me vestmike abil saame ka itaalia keelega hakkama.
Öösel kogunes rahvas linnatänavale ja seda üritust kutsusid nad fiestaks. Väidetavalt igaõhtune asi. Kas nad ka igal õhtul tasuta süüa-juua pakuvad, seda ma ei tea. Aga see oli väga huvitav kogemus jälle.
Enne linna peale minekut otsisime ka ööbimiskohta. Mingil hetkel leidsime ühe beachi, kus jõudsime selle haldajaga kokkuleppele, et võime oma asjad sinna hoiule jätta ja lisaks võime rannas ka magada. Hiljem selgus muidugi, et sinna me ei jää, sest selleks öiseks valvuriks osutus mingi pervo, kelle lähedusest me kohe jalga lasime, kui kohale jõudis, mis sorti tüüp on.
Nüüd oli siis kell juba 12 läbi ja meil polnud jälle ööbimiskohta. Tuju rikkus ka see tüüp meil ära ja siis veel pidime uusi otsinguid alustama olles niigi väsinud ringitrampimisest ja nüüd siis jälle koos seljakottidega. Siis otsustas mu reisikaaslane kah veel, võiks jonnima hakata nagu oleksin mina vastutav selle eest, et meile see jobu teele sattus ja et meil enam kohta pole, kus olla. Ise samamoodi surmväsinud ja siis veel hakka maid jagama. Tüütu.

Neid hetki tuli reisil muidugi veel ette, kus mõtlesin, et lähen üksi edasi, et ei peaks seda igisemist enam kuulama. Iga kord, kui natuke viltu vedas, juhtus sama asi: täiesti tühjast asjast tehti hiigelprobleem. Ja alati oli vaja teha täpselt risti vastupidiselt, kui see, mis mina välja pakkusin. Lõpuks ma enam ei hakanudki enam oma arvamust peale suruma, mõtlesin, et teeme siis nii nagu mu reisikaaslane tahab, kuniks lõpuks selgub, et ei olnud ikka hea mõte. Lihtsam oli järele anda, kui üritada oma valikuid põhjendada, kui nagunii ei kuulata või vastatakse kõigele, et ei viitsi seista, ei viitsi kaarti lugeda, ei viitsi palavuse käes olla jne… ma olen vist sõnapaarile “ei viitsi” nüüdseks allergiline.
Aga see selleks, kokkuvõttes läks kenasti ja tegelikult oli ikkagi hästi tore meil suurem osa ajast. Ma ise sain ilmselt eelmise aasta reisilt hea kooli – suutsin asju ‘easylt’ võtta ja ei muretsenud ega põdenud liigselt. Aga jah, tõsiselt kaalun, kas mitte teinekord üksi minna, et mitte sõpru kaotada. Kuigi, kui on ikka head sõbrad, siis nemad tunnevad sind ja nendest nii kergelt lahti ei saa, nagu näiteks meestest, kes ühe sellise katsumuse põhjal otsuseid teevad. Muidugi nende otsustajate kohta võib ka ju kohe otsustada, et kui ikka nii tehakse, siis pole ju sellist mulle vajagi. Ja noh, juba on tõestatud ka fakt, et alati on kuskil keegi parem:) Ma tükk aega kahtlesin selles..

Lõpuks peale pikki rännakuid linnas (palju treppe alla randa ja tagasi üles, kui veendusime, et see rand pole magamiseks sobiv), loivasime lõpuks sadamalähedusse randa, kus päeval korra olime käinud. Seal küll palju inimesi polnud, aga need vähesed ei taibanud kuidagi koju minna. Lõpuks sai minust igatahes väsimus võitu ja pugesin oma asjad kaisus magamiskotti. Jäin vist ka kohe magama. Hommikul ärkasime päiksega koos, inimesed olid lahkunud, asjad olid alles.. magada saime küll vist vaid kaks tundi.. ja siis oligi aeg minna tagasi Napolisse.

3. päev – mercoledí, 12.07
Astusime läbi eelmise päeva restost ja võtsime kohvi seal. Päikseprillid polnud välja ilmunud. Siis asusime otsima ööbimiskohta. Leidsimegi mõne aja pärast ühe täitsa mõnusa hosteli. Jagasime tuba ühe jaapanlase ja ühe hispaanlasega. Ja internetiga, mida kõik teised ka kasutamas käisid.
Alguses lihtsalt tundsime end mõnusalt, et saime pessu ja öömaja ja pesu pesta jne. Mõtlesime, et üritame end päeval välja magada, aga kuidagi juhtus nii, et võtsime enne ühe veini ette ja siis tulid meie teised toanaabrid kohale ja siis oli juba ull sagimine seal, et magamisest poleks miskit välja tulnud. Käisime veel linna peal toitu otsimas ja kohvi joomas. Tüübid jõllitasid ullult ja üks tibi näitas (ilmselt meie miniseelikutele vihjates) rusikat. Üks tüüp üritas end koos oma lapsega meile vist kaela määrida, aga eemaldus kohe, kui ütlesime, et meil on kohustused. Mingis getto moodi kandis käisime kah korra kogemata ja üks naisterahvas uuris tee peal, et mis juuksevärv mul on. Ega seal punapäid peale minu küll näha polnud ühtegi:)
Sain proovida mozzarellat, mis mulle vist varem ei meeldinud. Napoli mozzarella pidi itaallaste sõnul üldse kõige parem olema ja ta tõesti oli väga hea. Veinid, mis ostsime olid ka päris head.

Üks kõrvaltoa ameeriklane käis veel korgitseri otsimas ja tuli oma veiniga meie tuppa. Tüüp oli kursis Eestiga ja isegi nats selle ajalooga. Olla just koolis seda õppinud. Igatahes oli väga lõbus meil. Muuhulgas selgus, et Ameerikas ei kasutata ja ei teata orkutit vaid, et neil on sarnane asi Myspace.
Tänu lõbusale seltskonnale sai jälle alles poole öö ajal magama ja hommikul oli varajane äratus, et rongile jõuda. Seda pidime jälle pooljoostes tegema.
Enne magamaminekut toimus veel väike sõnasõda, sest millegipärast pandi pahaks, et ma rongiaegade otsimise asemel hetkeks veel hispaanlasega üritasin suhelda..

4. päev – giovedí, 13.07
Nagu öeldud, ärkama pidime jälle vara ja rongile jõudsime nii kaks minutit enne rongi väljumist. Sihtkohaks sai seekord Rooma.
Rooma jaoks oli meil ette nähtud vaid üks päev, sest Torinosse oodati meid juba reede õhtuks. Saime siis vaadatud ära mõningad kuulsamad vaatamisväärsused ja mõned vähem kuulsamad. Linn ise oli väga ilus ja juba restoran, kus peale rongilt tulemist söömas käisime, jättis väga positiivse mulje – toit oli superhea (parim Macedonia salat, mis ma itaalias sain) ja teenindaja oli väga tore. Kohe nii tore, et lubas meil oma seljakotid sinna hoiule jätta õhtuni. Selle eest sai ta suure tipi kah muidugi:) Me tegelikult ei pannudki rõhku niivõrd vaatamisväärsustele, kui et nautisime uusi paiku, väljas chillimist, häid toite, kuuma ilma (seda küll nautisin pigem mina) ja seda, et saime kohalikega suhelda ja leidsime sealt väga toredad sõbrad.
Olles pool linna läbi jalutanud, leidsime me Roomas ühe suure pargi, mis hakkas meile nii väga meeldima, et me veetsime seal ringi jalutades päris mitu tundi. Hästi palju rohelist, purskkaevud, kujud, luiged, kastmissüsteemid (üks sai meile pihta kah).. tegelikult otsisime mingeid hauakabreid ja ma siiani ei tea, kas me ei leidnudki neid, või leidsime aga ei tundnud ära.
Äkitselt oli kell palju ja siis oli juba aeg asjad ära tuua ja kokku saada tüübiga, kes meid nõus majutama oli. Loomulikult ei leidnud me kohe seda restorani üles, kus asjad olid. Mäletasime, et raudteejaama juures, aga õige tänava tuvastamine võttis veidi aega. Siis selgus veel, et vahepeal olid seal restos teenindajad vahetunud, kes parla englese peale vangutasid natuke päid ja pakkusid meile menüüsid. Mõtlesime, et joome kohvi ja siis üritame seest oma asjad kätte saada. Õnneks saime asjad enne kohvitamist kätte siiski, sest siis selgus, et meil on juba kiire oma kohtumispaika ja kohvi jaoks aega pole. Otsisime kiirelt ühe metroo peatuse (kusjuures metrood polnud ma ka kunagi varem kasutanud. Nats kõhedaks võttis väga madalale maa alla minek, aga muidu oli hea kiire transport. Torinos veel täiesti uus ja ilus metroo, isegi juhti polnud rongil, istusime kõige ees ja vaatasime rööpaid) ja sõitsime kokku lepitud peatusesse, et kohtuda tüübiga, kes oli lahkelt nõus meid majutama. Tema ja nii mõnegi järgmise tüübi kohta oli kõige lihtsam seletus friend of the friend of the friend..
Poisid tegid meile õhtul süüa ja siis näitasid meile veel natuke linna kah. Õigemini, me tahtsime väga näha colosseumi ja teel sinna ja edasi nägime veel muidki asju. Purskaevu, kuhu münte visatakse, nägime kah. Seal tüütas meid üks aa (afroameeriklane), püüdes väga agressiivsel moel oma roose meile müüa. Kui ikka öeldakse, et ei taha, siis ei ole ju mõtet neid lilli inimesele sülle hakata toppima. A see mingi neegrite värk vist, et räägivad “tasuta, tasuta” ja kui teda uskuma jääd, siis hakkab kas sinult endalt või kõrval seisvalt meesterahvalt raha nõudma. Üks üritas mulle mingit paelakest kah müüa, pannes selle paela kõigepealt mulle õlale. Väkk.. mulle ei meeldi, kui mingi võõras töll mulle nii lähedale tuleb ja nii pealtükkival moel oma kaupa pakub..
Taksojuhtide streiki nägime kah.
Ja teekond “koju” oli oi-oi kui pikk ja väsitav. Kuna me niigi suurema osa ajast jala käisime ja pool ajast koos seljakottidega, siis meie jaoks oli see öine lisajalutuskäik paras katsumus. Isegi meie kohalikud kamraadid olid väsinud ja vedasid jalgu järel. Korra astusime veel mingisse saiavabrikusse sisse, saime äsjavalminud ülimaitsvaid saiakesi sealt.

5. päev – venerdí, 14.07
Hommikul oli jälle varajane äratus ja kole kiire. Seadsime sammud linnast välja, et hääletada Pisa poole.
Alguses ei leidnud me tükk aega kohta, kus on õige tee ots, ja lisaks ka seda, kus saaks hästi hääletada. Kui õige suund oli leitud, siis mingil hetkel pärast lootusetuna tundunud koha otsinguid võtsime suht suvas kohas oma Pisa sildi välja ja üsna kohe peatus ka meie kõrval auto. Peale võttis meid üks laulja-kitarrist, kelle kontakte me kahjuks ei taibanud küsida. Hästi lahe inimene oli. Meil muidugi oli oma sõpradele viimiseks eesti muusikat kaasas ja saime autos neid plaate kuulata. Talle täitsa meeldis. Et põmst Vanalinna Muusikamaja Kitarristuudio ja Metsatöll löövad vabalt Itaalias läbi:) Tegelikult Genialistid vist kah.
Sihtkohta selle autoga ei saanud ja nats kehva koha peal pandi meid maha kah. Aga mingil hetkel siiski saime edasi jälle. Peale võttis tüüp, kes ka ise noorena oli hääletanud. Aga see tüüp pani kah meid üsna jamas kohas maha. Peale seda läks ikka omajagu aega. Juba hakkasime mõtlema, et vesi saab varsti otsa ja söönud olime me hommikul ühe saiakese kohvi kõrvale. Kell oli juba viis saamas. Vahepeal saime veel natuke maad eelmise tüübiga edasi, kes käis mingeid asju ajamas. Ausalt öeldes ta ei uskunud, et me sinna tee äärde nii kauaks jääme. Aga ega järgmine peatuspaik palju parem ei olnud. Olime juba lisaks Pisale teinud sildi Genova jaoks ja lisaks hüüti meile paar korda, et ega me Livornosse taha. Kuna keegi Pisasse meid viia ei tahtnud siis lõpuks sõitsimegi Livornosse ja sealt edasi rongiga Pisasse. Pisas polnud meil aega mitte midagi vaadata, sest meil oli plaan õhtuks Torinosse tegelikult jõuda. Lootsime lihtsalt veidi varem Pisasse saada. Jõudsime sealt kiirelt väiksed söögid võtta ja juba oligi rong Torino poole minemas. Õhtul pidi Torinos olema Franz Ferdinandi kontsert, kuhu lootsime jõuda koos oma järgmiste sõpradega. Kuna me aga plaaanitud rongile ei jõudnud ja järgmine rong hilines üle poole tunni ja linnas ei leidnud me tükk aega parkmiskohta, siis nägime sest kontserdist vaid viimast lugu. Aga see eest hea lugu oli:) (Toriinos oli sel ajal käimas mingi festival, mille raames oli igal õhtul üks tasuta kontsert. Eelmisel päeval oli Mano Chao ja järgmisel päeval pidi olema The Strokes). Kokku saime tol õhtul mingi 6 või isegi 8 tüübiga.. suutsin vist kolm nime meelde jätta isegi. Pärast kontserti jõlkusime linna peal ja käisime mingis noorte kogunemispaigas, kus toimus vist midagi disko sarnast pluss olid väljas mõned istumiskohad. Diskol oli kole, seal pold õhku midagi hingata, trügimist oli palju ja muusika oli ka kuidagi vale. Ja liiga kõvasti.
Mulle tundub, et mul polnud kordagi võõrastes kohtades magamisega probleeme, isegi kui beachil magasime. Ilmselt see ringitrampimine ja vähene magamine.. Tavaliselt ma ei suuda küla peal nii kergesti magama jääda.

6. päev – sábato, 15.07
Ja kogu see väsimus ja viimaste päevade magamatus lõppes sellega, et järgmisel päeval ärkasime kell neli.
Hiljem käisime linna vaatamas ja jäätist söömas. Jõime õltsi ja mina kirjutasin kaarte kodumaale. Siis läksime tagasi “koju”, kus mehed tegid jälle süüa. Ja kuna söögitegemine võttis omajagu aega, siis loomulikult jõudsime me Strokesi kontserdile suhteliselt lõpuosaks. Seekord nägime kolme lugu:)
Kuna järgmisel päeval oli plaan minna varakult mäe ekskursioonile, siis seekord olime vaid kella kaheni üleval:P

7. päev – domenica, 16.07
äratus 6.00! Liiga vara..
Läksime vallutama Forte di Fenestrelle’t.
See mäe üritus meenutas veidi eelmise aasta Kotori kindluse teekonda, aga see ei old siiski võrreldav ei oma teekonna pikkuse kui ka ilu poolest.
Ullult äge päev oli. Üks minu lemmikuid sel reisil. Mulle esiteks meeldivad kohutavalt mäed, teiseks see oli hea vaheldus linnas ringi trampimisele ja üldse: see oli nii äge! Pildid kindlasti ütlevad rohkem, kui sõnad. Aga ikka pilvedega tõtt vahtida nii, et oled ise selle piirini jalutanud, on midagi muud, kui lennukiga kohale lennates. Lõbus seltskond oli kah, kuigi me palju aru ei saanud. Meie Torino sõber aegajalt tõlkis õnneks meile. Giid oli väga jutukas ja oleks sobinud kindlasti ka näitlejana töötama. Aegajalt käis ta kannul üks nii umbes 6 aastane poiss, ja küsis iga asja peale “perche? perche?”, nagu ikka lastel kombeks. Kõik irvitasid, kaasa arvatud see vampiirihammastega poisike.
Jah, 7000 astet pole naljaasi. Aga isegi mõned üle viiekümnesed olid osalema tulnud ja kõik said hakkama. Peatuseid tehti kah üsna tihti, muidu poleks isegi jaksanud. Võileivasöömise pause oli ka kaks korda. Üles jõudes sai meil igatahes vesi otsa, aga siis selgus, et üleval on allikas. Pudelid said täidetud ja matk jätkus teist rada pidi alla. Võiks arvata, et allaminek kergem. Natuke ehk oligi, aga kuna allamineku tee oli suhteliselt libe, kivid veeresid ja kallakud olid järsud, siis kogu energia kulus seal tasakaalu hoidmisele. Ettenägelikumad olid tulnud terava otsaga keppidega matkale. Juba treppidel oli neil sellest abi, et end aegajalt jalgade asemel hoopis käte abil ülespoole vedada. Ja päike muudkui kõrvetas. Ja meie kartsime, et nii kõrgel on ehk külm, vedasime igaks juhuks mõne soojema hilbu kaasa.
Õhtul läksime linna pizzat sööma. Kuna meie majutaja ei olnud väidetavalt mitu ööd magada saanud (ise ta arvas, et palavusest), siis ta oli õhtuks üsna teistsuguseks muutunud. Natuke õlut kah ja tagasihoidlikust tüübist polnud enam midagi järel. Päris lõbus õhtu oli ja pizza oli hea.

8. päev – lunedí, 17.07
Pärast väikseid arutelusid otsustasime, et esmaspäeval hääletame Bergamosse, mis on jälle lähemal meie järgmisele sihtkohale ja kus on jällegi üks tuttav olemas. Enne veel mõtlesime välja, et oleks kena kuidagi tänada oma võõrustajat, seda enam, et meil ei lastud kordagi kuskil millegi eest maksta. Üritasime küll mitu korda. Kuna olime natuke raamatutest rääkinud ja nad seal polnud keegi eriti meie suure lemmiku Pratchettiga kursis, siis ostsime talle ühe Pratchetti raamatu ja mõned õlled külmkappi. Tal vist oli täitsa hea meel. Muidugi enne seda oli ta meid jõudnud veenda selles, et ta viib meid Bergamosse ära. Arvestades kogu seda külalislahkust oli ikka päris piinlik veel midagi vastu võtta. Aga näha oli, et neile see hääletamise idee nii võõras ja vastumeelne on, et natuke nagu enda pärast ja teisalt tüübi südamerahu huvides võtsime lõpuks pakkumise vastu. Ta ei olnudki Bergamos käinud enne:) Seal saime kokku siis järgmise tüübiga, kellel oli tegelikult selle Torino kutiga ühine tuttav, üks eesti tibinas, kelle kaudu me kõik need uued sõbrad tegelikult saime.
Bergamo kutt tegi tükk aega nägu, et ta inglise keelt ei räägi ja ei saa aru sest kah. Kuna me lootsime talt öömaja saada, aga keelebarjääri tõttu ei saanud ses osas selgust, siis mingil hetkel näitasime talle ühte hosteli aadressi ja uurisime, kas ta teab, kus see asub. Tüüp tegi nats nägusid ja ütles, et ei tea. Siis juba meie Torino sõber ütles meile, et meil ei ole vaja muretseda. Ju nad olid omavahel seda itaalia keeles arutanud ja oli selgunud, et meil on öömaja olemas.
Bergamo tüüp elas koos emaga, kes inglise keelt ei rääkinud, aga üritas meiega koguaeg suhelda. Ta arvas, et kuna ma aeglaselt söön (ja üldse spagette süüa ei osanud eriti), siis mulle järelikult ei maitse. Ütles, et ma ei pea ära sööma kõike. Tegelt oli täitsa hea söök.
Õhtul tegime veel väikse tiiru ülalinnas, jõime õltsi, rääkisime itaalia keelt ja siis läksime kuskile kaugemale mingile jalka peole. See toimus kuskil põllu peal vist. Käisin seal sobivat “wc-d” otsides ühte kraavi pikali. Mõtlesin, et hüppan kraavist üle, aga ju see kraav oli laiem, kui ma pimedas kindlaks suutsin teha. Ja pikk seelik pole kah just hüppamiseks loodud. Pidu sai tegelikult just läbi, kui kohale jõudsime. Aga ega rahvas sellepärast koju läinud. Kõik möllasid edasi. Laulsid ja trampisid laudade peal. Õlu oli ka väidetavalt otsa saanud, aga kuskilt meile mingid topsid orgunniti igatahes.

9. päev – martedí, 18.07
Jälle varajane äratus. Plaan vaadata veel tibake päevavalguses Bergamot ja siis minna hääletama Veneetsia poole. Bergamo tüübi ema oli küll väga selle idee vastu ja lõpuks saigi talle öeldud, et ta poeg viib meid rongijaama. Oi kuidas me pärast unistasime sellest, et oleksime ikka rongijaama võinud minna. Tollele tüübile sai ka üks Pratchetti teos kingitud. Ja tema viskas meid kiirteele ühte bensukasse ära. Bensukas oli veel enam vähem koht, aga sealt edasi läks järjest hullemaks. Oleksime pidanud seal ühe koha peal lihtsalt ootama, kuni keegi otse Veneetsiasse läheb, mitte laskma end viia natuke maad edasi, et sattuda mingite ilgelt nõmedate kohtade peale hääletama. Saime sel teekonnal isegi kiirteel hääletada ja kõndida. Signaalitamist tuli selle peale omajagu. Loodetavasti ei sattunud me mingitesse politsei uudistesse. Üks tüüp, kelle jutust meile jäi mulje, et ta lähebki meie jaoks sobival suunal, läks tegelt ainult natuke maad edasi ja pani meid mingis lollakas kiirtee ristis maha. Täiesti võimatu peatumiskoht. Rääkimata siis veel hääletamisest. Aga noh, seal mul ei õnnestunud jälle selgeks teha, et seal passimine mõttetu on. Selleks ajaks olin üsna loobunud oma ettepanekutest. Mingil hetkel ikka tuli otsus, et liiguks edasi. Nats liikusime ja leidsime hea suure peatumiskoha, ainuke probleem selles, et peatumise keelu märgi all. Noh, ega nad ei peatunud küll. Politsei sõitis ka korra mööda.. õnneks ei peatunud. Seal mõnda aega üritanud, läksime veel edasi ja seekord jõudsime väga heasse hääletamiskohta. Aga siis ka itaallased ei teinud meist väljagi, hoopis üks horvaatia tüüp võttis peale. Terve tee patras oma uuest autost..
Veneetsias asusime me otsime ööbimiskohta. Olime õnneks välja otsinud mõned kämpingud ja helistasime neist ühte. Saime bronnitud ühe kaheinimese kabiini (millegipärast ainult magamiskotiga ja ilma telgita ei tahetud meid vastu võtta. Aga see putka oligi parem variant) ja siis hakkasime teed Fusinasse otsima. Bussijaamast uurisime, kuidas kohale jõuda ja ostsime ka bussipiletid. Järgmisel päeval samast kohast bussipileteid ostes müüja mäletas meid:) Kämpingus oli päris lahe. See oli nii erinev neist eelmise aasta reisil nähtuist. Ull möll ja rahvaste sõprus käis seal. Saime tuttavaks naaber putkade elanikega, amerikaanod (eric ja eric) ja austraallased. Vahepeal käisime veel kämpingu baaris diskol. Seal lasti vahepeal mingeid laule, mis pani austraallased laudadele ronima ja kaasa laulma. Mingi hästi ibalad laulud olid. Ja austraallasi oli väga suur kamp kohal. Nad ei tahtnud laua peale äragi mahtuda.
Peale diskot üritas minu reisiseltsiline ühe ameeriklasega plehku panna. Kuna aga mina selle teise amerikaanoga omaette ei soovinud olla ja putka võti polnud ka minu käes, siis tegelesin natuke jälitamisega. Võtme sain kätte ja siis otsustasin hoopis omaette hulkuma minna. Sattusin mingi tüübiga juttu ajama. Kui ma mingi aja pärast taipasin küsida, kust too pärit on, siis sain tükk aega naerda ja siis rääkisime eesti keeles edasi.

10. päev – mercoledí, 19.07
Hommikul oli vaja kella kümneks end kämpingust välja kirjutada. Napilt jäime peale välja kirjutamist Veneetsia poole suunduvast laevast maha. Ootasime siis tunnike järgmist.
Veneetsia oli minu jaoks juba nähtud koht ja kuigi kõik on seal väga ilus, on seal turistide horde siiski liiga palju ja ma eelistaksin seal olla ilmselt mingil rahulikumal ajal. Ja noh, pealegi sai vist üsna samad kohad läbi käidud, mis eelmisel korral, seega ega minu jaoks seal miskit uut ja huvitavat enam polnud.
Kuna me aga jala seda linna läbisime, siis jällegi olime üsna väsinud ja pidime veel viie paiku rongile minema, et jõuda normaalsel ajal Milaanosse. Veneetsias oli kah mingi reha meie vahel ja hoidsime üksteisest natuke distantsi. Kui rongile jõudsime, siis läks peaegu, et kismaks. Jälle hästi mõttetul põhjusel ja siis ma juba elasin kah end nats välja, kõrini oli sellest virinast. Aga peale seda vist muutus asi rahulikumaks. Kuigi mina muidugi enam nii kergelt maha ei rahunenud, ilmselt jõudis minu piir kätte ja ma olin juba peaaegu kindel, et lähen Milanos oma teed.
Milanos otsisime üles sõprade soovitatud tänava ja jäime sinna sööma. See oli vist esimene kord, kui söök mulle ei meeldinud (pool salatit jätsin järele, sest see maitses nagu umbrohi, millele on lisatud õli ja maitseaineid) ja arve ka ei meeldinud. Nimelt oli 16 eurosele arvele lisatud 5 euri teeninduse eest. Oleks siis mingi jube hea teenindus olnud. Mujal oli see alati 2 euro piires ja ise andsime juurde, kui tundus, et nad seda väärt on.
Mingil hetkel jõudsid ka meie Milano sõbrad kohale ja nendega suundusime õlletama ühe väikse künka peale, mis meenutas natuke Pirogovi ja oli paksult noori täis. Natuke kodune tunne tekkis lausa. Mingil hetkel ma ütlesin paar lauset itaalia keeles ja selle peale hakati mulle itaalia keeles vastu rääkima. Siis tüüp taipas, et ma ikka ei saa aru. Ütles, et mul nii hea hääldus, et ta kohe unustas ära, et ma tegelikult ikka pigem inglise keelest aru saan.
Siis selgus muidugi, et meie lubatud öömajadega on natuke probleeme. Väiksed arusaamatused planeerimisel, aga kõik ikkagi lahenes väga kenasti. Sõbrad ja sõprade sõbrad tulid appi jälle.

11. päev – giovedí, 20.07
Äratus oli vist jälle liiga vara. Teada oli, et meie majutaja peab kella kaheks tööle minema. Hoiatasin teda, et pangu äratuskell ka valmis, sest me oleme võimelised kella neljani magama. No ei uskunud ja nii me siis ärkasime pool kaks üles ja siis hakkas väga kiire. Ja isegi siis ei suutnud tüüp jätta meile pakkumata mahla ja röstsaia. Uskumatud tüübid noh.
Kuna me ööbisime Milaanost veidi eemal, siis sõitsime päeval rongiga linna tagasi ja seal siis hakkasime kaarti uurima ja arutama, et mida teha ja kuhu minna. Kõigepealt vist otsisimegi üles Sabakese kiidetud suure pargi (nime hetkel ei mäleta) ja seal siis õlletasime ja arutasime edasisi plaane ja harjutasime itaalia keelt. Aeg möödus seal kuidagi märkamatult kiiresti. Samas, ega me ju väga vara linna ei jõudnud kah.
Milanos oli minu meelest palavam, kui mujal ja seal oli kohe raske hingata. Selles mõttes oli seal pargis vilus istumine väga mõnus. Pargis istudes otsisime muuhulgas õhtuks öömaja. Olime leidnud juba ühe hosteli, kui selgus, et jälle sõprade sõbrad saavad meid aidata. Me olime seekord veel nii ülbed (juba harjunud heade koduste toitudega), et uurisime, kas tüübid teevad süüa kah meile:) Arutati asja ja oldi nõus. Ühele neist pidi söögitegemine meeldima ja see pasta, mis me tol õhtul saime, oli ka üks parimaid, mis me küla peal sõime.
Peale söömist käisime veel ringi tiirutamas, otsisime kohta, kus chillida, aga millegipärast enamus kohti oli kinni. Tee peal sai üks siil ära päästetud. Ühe busstüüpi poe juures seisis kaks tüüpi tee ääres ja jälgis midagi. Peatusime seal ja uurisime siis, et mida huvitavat nähakse. Selgus, et väike siilipoeg on sattunud ringtee keskel olevale murule. Kuna see koht tundus tema jaoks suhteliselt eluohtlik olevat, siis haarasime ühest prügihunnikust tühja pizza karbi ja suurte raskustega õnnestus mul kerratõmbunud siil sinna peale veeretada. Viisime ta tee äärest natuke kaugemale ja lasime lahti. Aga ega ta meie nähest kerast välja ei tulnud. Ilmselt hirmutas teda selline transport. Nojah, paar karmapunkti tuli kindlasti minu kontole juurde:P
Peale seda läksime kohta, millel nimeks Route 66. Hästi äge interjöör oli seal ja hea muusika. Kokteil mis tehti meile iiri kohvi asemele, oli ka superhää. Ja siis oli aeg sealmaal, et koht pandi kinni ja meil oli aeg “koju” minna, sest järgmisel hommikul pidi mõni inimene juba 8-st ärkama.

12. päev – venerdí, 21.07
Sel päeval jõudsime linna umbes lõunaks. Käisime jälle natuke linna uudistamas. Ega miskit põnevat sel päeval vist ei toimunudki enam. Või oli nii palav, et see on meelest maha läinud.
Õhtuseid plaane meil kindlaid polnud. Kuna järgmisel päeval kell 7 hommikul pidi lennuk tagasi sõitma, siis mõtlesime, et oleks hea veeta öö kuskil lennujaama läheduses. Oma seljakotid viisime lennujaama pakihoidu (sealne tüüp suutis meid välja vihastada, kuna esiteks me ei saanud aru, et pakke hommikuni hoides maksame kahe päeva eest ja siis, kui olime otsustanud, et viime siis ikka asjad mujale, siis ütles ta, et me peame asjade kätte saamiseks maksma ühe päeva tasu – seda siis selle kahe minuti eest, mis meil kulus asja arutamiseks. Me veel ütlesime, et mõtleme, aga tüüp oli juba oma paberid selle ajaga ära täitnud. Täielik imbetsill. Otsustasime siis asjad paigale jätta). Vähemalt sai tee lennujaama selgeks, et ei tuleks hommikul üllatusi.
Oli veel mingi variant, et üks eilsetest tüüpidest tuleb linna hängima, aga selles me kindlad ei olnud. Igaks juhuks vaatasime järele hommikused bussiajad, millega lennujaama saaks. Tundus, et saab kenasti hommikuks jaama, kui esimese bussiga minna.
Õhtu poole leidsime koha nimega Art Cafe ja seal me siis istusimegi tegelikult ülejäänud õhtu. Kuulasime ühe suht kena olemisega teenindaja meelitusi ja flirtisime tiba. Ta tegi meile ka superhead Spritzi. Mis lisaks heale maitsele nägi ka superilus välja. Lisaks saime meeldiva üllatuse osaliseks, kui arvet maksime. Nimelt arvestades koguseid ja hindu, arvasime, et okei, viimasel päeval ikka võib kogu raha ära kulutada. Siis aga selgus, et happy hour-i tõttu oli arve poole väiksem. Juhhuu!:) Teenindaja-kutt muidugi arvas, et kui ta töö ära lõpetab, võiksime ta sõbra juurde minna. Jah meile, kodutuile, tundus see ettepanek pisut isegi ahvatlev, aga no vähemalt oli otsekohene tüüp ja ei old ka mingit keerutamist sel teemal ja oli kohe aru saada, milleks see kutse. Õnneks meil siiski oli lootus, et üks eilsetest sõpradest ilmub välja ja tiba enne baari sulgemist ta ilmuski kamba sõpradega. Jälle hästi lahedad inimesed olid koos. Mõtlesime, et läheme eelmisel päeval arutlusel olnud kohta nimega Lilla, mis asus üsna lennujaama lähedal. Tol õhtul toimus seal mingi hip-hop pidu, vabaõhu üritus, kus osales suures koguses noori. Kõik oli kuidagi rahumeelne ja õhkkond oli mõnus, mitte nagu meil siin kombeks, et natuke juuakse ja siis lällatakse ja siis juba kakeldakse. Seal pigem noored ilkusid niisama lõbusalt üksteise kallal, mingist vaenulikkusest polnud märkigi.
Ja siis kella viie paiku arvasime, et võiks lennujaama poole sõita.

13. päev – sábato, 22.07
Saime oma pakid pakihoiust tiba enne kuut kätte ja asusime tsekk-inni otsima. Vaatpilt oli üsna hirmutav, kuna meil oli vaid tunnike aega ja järjekord oli kilomeeter pikk. Saime siis oma tsekk-inni tehtud ja siis pidime veel seljakotid kuskile ära viima. Peale seda jõudsime oma väravani ja imestasime, et kas meil ei olegi järjekorda või on kõrvalasuv kilomeetrine järjekord meie oma. Siis aga saabus selgus, kui valjuhääldist meie nimed hõigati ja paluti jätkata lennuki pardale minekut. Siis juba jooksime mõned sammud ja läbisime kiirelt pileti-passikontrolli ja saime hilinejate bussile, mis meid lennukile viis. Hilinemine oli nagu mingi märksõna sellel reisil. Või siis mitte hilinemine aga napilt-igale-poole-jõudmine.
Lennukis oleks küll jubedalt magada tahtnud, aga kuidas sa magad, kui aknast paistavad ilusad mäed ja lisaks pakutakse süüa ja kohvi. Ja esimene lend kestis vaid tunnikese. Ülejäänud osa läks kuidagi ootamatult igavalt ja plaanipäraselt, ei mingeid jooksmisi enam:)

Nii ta lõppes. Kahju oli lahkuda. Ma olen koguaeg arvanud, et ma elan vales kohas, nüüd ma tean, kus võiks olla õige koht..

0

0