Ma arvasin seni, et koos olles väsitavad inimesed üksteist. Tundub aga, et lahusolek väsitab sama moodi. Veel enam väsitavad teise poole skeptilised kommentaarid, kuigi ta samal ajal kinnitab, kui väga ta mind näha tahab. Mina jälle ei taha poolikut asja – kas kõik või mitte midagi. Samas, ega minagi hetkel asjale eriti lahendust näe, aga samas ei kipu ma siiski midagi välistama vaid pigem vaataks, mis elu toob. Kui juba ette ära skeptiline olla, siis minul kaob igatahes igasugune tahtmine üldse edasi pingutada. Aga jah, viimasel ajal on need vestlused üsna konarlikud olnud ja ma olen tihti tabanud end mõttelt, et mulle aitab, et ma ei jaksa enam. Ilmselt see liigvähene suhtlus tekitabki siin probleeme. Üksteisest möödarääkimine on kerge tulema. Ja koos olles on kõik hüper super.. Või siis oleme liiga harva koos olnud ja ei oska ette kujutada, kui hullusti me veel pikemat aega koos olles võiksime raksu minna:) Aga üldiselt hakkan ma ise kah tasapisi aina skeptilisemaks muutuma.. kuigi lennukipiletite sooduspakkumisi otsin endiselt..
***
Täna nägin hästi jubedaid unenägusid, kus peategelaseks oli mu ema ja läbivaks teemaks läbitilkuvad katused. Ja kuigi läksin tavalisest varasemal ajal magama, ärkasin täiesti väsinuna üles. Ja siis oli vaja kiirelt hakata veel tänase ürituse jaoks riideid otsima. Ma lihtsalt ei suuda end õhtul sundida riideid proovima, et nagu hommik on õhtust targem. Kuigi mina eelistan iga kell õhtut hommikule.
Ja kell ongi seal maal, et peab vist hakkama meikappi tegema ja riideid vahetama. Seekord meile bussireisile näljaabi kotikest ei tellitud, seega käisime ise shoppamas. Ma arvan, et kohale jõudes oleme me kõik juba väga lõbusad. Võibolla katsetan vahepeal veel telefoni teel blogimist, sest ega ma ometi ju ainult helistamiseks seda uut mänguasja ostnud omale:)
Comments
2 responses to “reality bites..”
kui kahetsenud pole, siis peab ikka õige otsus olema:)
Lahusolek väsitab jah ja tekitab tobedaid pingeid. Omal nahal järele proovitud. Kaugsuhe tekitas mingeid mõttetuid vimmakiskumisi, mida lõpuks koosolleski enam siluda ei suutnud. Sest teine pool oli endale mingi lolluse pähe võtnud ja mina ei suutnud teda ümber veenda. Lõpuks enam ei tahtnud ka. Tahtsin vaid, et mind rahule jäetaks. Ja paningi poisi jõululaupäeval (või oli see nüüd jõulureede, noh väga suurt vahet pole) Rootsi laeva peale ja kirjutasin ta oma elust välja. Ma ei tea küll siiani, kas ma käitusin tookord õigesti, aga ega kahetsenud kah pole.