Et aasta lõpp on kiirelt lähenemas, proovin ka mingi aastat kokkuvõtva postituse teha. Enne, kui ma sellega lootusetult hiljaks jään. Hilisem märkus: alustasin seda postitust eile, 30. detsembri õhtul ja nüüd on 31. detsember ja uuest aastast on vaid 2 tundi puudu, näis, kas õnestub enne 2016 see ilmutada 🙂
Vanasti oli lihtne – võtsin blogi ette ja sirvisin oma aasta jooksul tehtud postitused läbi ja polnud vaja ajusid ragistada, et mis ma terve see aasta ometi teinud olin – sai mõnuga spikerdada. Sel aastal nii kergelt ei saa, sest blogimise koha pealt on aasta 2015 olnud väga nõrk – ainult 14 sissekannet kogu aasta peale! Aga vähemalt olen ma aasta jooksul mitu korda blogi kujundust muutnud. Kuigi mind häirib, et sellel wordpressi keskkonnal pole kõiki samu funktsioone, mis oleksid oma domeeni kasutamisel. Samas jälle isiklikul domeenil pole väga mõtet, kui blogimine nii minimaalselt toimub.
Eile saabus wordpressi poolt ka e-mailile link, millelt saab näha blogiaasta kokkuvõtet.
Aga võrdluseks siis, varasemad aastad:
2014 – 41 postitust
2013 – 69
2012 – 77
2011 – 48
2010 – 77
2009 – 81
2008 – 159
2007 – 243
2006 – 290
2005 – 405
2004 – 102
Muidugi päris alguses oli see blogimine rohkem Twitteri (mida tol ajal ei eksisteerinud) stiilis, ehk et ka igasugu lühikesed mõttevälgatused said kirja pandud. Nüüd aga ei viitsi mingi paari lause pärast wordpressi sissegi logida. Kui juba kirjutada, siis ikka põhjalikult, eks. Nagu juuresolevalt pildilt (s.t. blogikandest) näha, siis 2015 kokkuvõttest sai ootamatult kogu mu blogiajaloo kokkkuvõte.
Mainin siis juba selle ka ära, et mustandeid on hetkel mu blogisahtlis 157 (neist 4 on 2015 aasta omad) ja ilmselt need ka mustandiks jäävad või rändavad ühel hetkel prügikasti, kui ma sellega tegeleda viitsin.
Ise ka ei suuda uskuda, et sel aastal neid sissekandeid nii vähe sai tehtud, aga kui nüüd meenutada, ega mul selleks väga tihti aega ei olnud küll, kuigi plaani ma pidasin küll pidevalt, et küll ma varsti blogin. Ja seda varstit ei tulnud ega tulnud. Küll ei olnud aega – sellest ma võiksin kohe romaani kirjutada, kuidas aega ei ole – ja siis jälle polnud millestki kirjutada, sest elu oli muutunud niivõrd koduseks – peamised teemad oleksid olnud lapsest või ajapuudusest.
Hiljem kaasnes kodusele elule küll poole kohaga kontorielu, aga selle 4 tunnise tööpäevaga jõudsin ma kontoris tõesti teha vaid 4 tundi tööd ja mingist muust kontorimelust eriti osa ei jõudnud saada, ehk et teemasid ikkagi ei olnud. Aga võib siiski mainida, et viimase poolaasta blogipostitused on peamiselt töö- või spämmiteemadel. Nii et, kui ma poleks tööle tagasi läinud, siis oleks blogis veel suurem vaikus vist valitsenud 😀
Kahjuks sel aastal blogi selles mõttes tõesti oma eesmärki ei täida, et ei aita mul asju ja sündmusi mäletada, sest need on suures osas jäänud kirja panemata,
lisaks ei ole blogiteraapia eriti efektiivne, kui suur osa vingumisest jääb vaid plaaniks see kirja panna. Aga ma olen optimistlik, et ühel päeval leian ma rohkem aega jälle või õpin oma aega paremini planeerima. Sest praegu tekitab see pidev ajapuudus ikka suurt stressi, lisaks väsimusele on pidevalt tunne, et nii palju on vaja teha ja nii vähe aega ja võimalusi neid asju teha. Ja kui siis vaba moment tekib, siis ma ei ole kohe valmis ühte neist ootel olevatest asjadest ette võtma ja selle asemel logelen niisama. Ja siis pärast kurdan jälle, kuidas pole aega seda, teist ja kolmandat teha. Aga samas, puhkama ju peab ka millalgi.
Aga siis 2015.
Ütleme, et oli üsna põnev ja ainulaadne aasta – aga põnevuse all ei pea ma silmas siis mingit äktsionit vaid seda, et me A.-ga saime elu esimese lapse. Ja selle vastu ei saa vist mitte miski.
Ega päriselt ma kõigeks selleks valmis ei olnud, mis lapse saamiseega kaasnes. Ehk et kogu selle uue, ainulaadse, huvitava, toreda ja armsa kogemuse juurde võib lisada ka selle, et on olnud ka kohutavalt raske ja väsitav aasta. Seda raskust aga ei saa võrrelda ühegi varasema aastaga – need teised raskused on natuke teist tüüpi ja üldjuhul ei kaasne nende teiste raskustega selliseid positiivseid emotsioone. Aga jah, kõigest positiivsest hoolimata on see uus elu vahel ikka nii kurnav. Ja ma ei kujuta ette, kuidas veel mitme lapsega inimesed toime tulevad või veel hullem, kaksikutega, sest sama-aegselt on kaks samasugust pujääni hallata. Okei, kõigil pole pujäänid, aga minu oma viimasel ajal küll on.
Teine oluline teema oli see, et läksin üsna varakult peale lapse sündi tööle – laps sündis jaanuaris, tööle läksin aprillis. Alguses olin täiskohaga ja see osutus väga raskeks. Magamata ööde järgselt vara ärgata ja tööle minna, töölt tulles olla pidevalt Tibukese päralt, kes alles napilt enne keskkööd magama nõus oli jääma, minul isiklik vaba aeg praktiliselt puudus. Lisaks oli ju vaja ka aega-ajalt kodu koristada ja muid argitoimetusi teha (süüa vist tegi õnneks tol ajal peamiselt A., kes lapsega kodus oli). Ühel hetkel tundsin, et enam nii ei jaksa. Palk oli ka väike, ja koormus, vastupidi, väga suur. Kuna otsese ülemusega oli ka tihti teravaid ütlemisi, siis otsustasin, et ei pea sellise koormuse ja stressiga kaua vastu ja küsin paremaid tingimusi või lahkun, kui neid ei võimaldata. Kuigi tol hetkel olin ma valmis lahkumisavalduse andma, on mul hetkel siiski hea meel, et mu soovidele töökoormuse ja palga osas vastu tuldi. Niisiis alustasin ühel hetkel poole kohaga tööd ja elu läks tunduvalt kergemaks. Ülemusega nääklemisi on olnud veel (selle kohta on ka mõned blogipostitused), aga üldiselt, kui mõned korrad sai talle vastu öeldud, läks selles osas ka olukord palju paremaks.
Mingil hetkel otsis A. endale praktikakoha ja suvel võttis siis lapsehoidmise üle A. ema. Selle üle on mul ääretult hea meel, et A.-l nii toredad vanemad on ja et A. ema meie Tibukesega nii palju tegeleda viitsib/tahab/oskab. Need üksikud korrad, kus ma olen pidanud päev otsa lapsega üksi veetma, olen ma õhtuks ikka täiesti läbi omadega. Nagu näiteks käesolev nädal, kus mul on puhkus, aga puhkuseks seda küll nimetada ei saa. Tegelikkuses olen üritanud kodus oma projekte teha, aga üsna edutult, sest üks pisike piiga tahab ju kogu aeg tähelepanu. Aga üks väga positiivne asi on küll selle “puhkuse” juures – nimelt saan ise lapsega päeval jalutada ja liikumine on see, millest ma sel aastal tõsiselt puudust tunnen. Soojemal ja valgemal ajal sain ikka aegajalt õhtuti jalutada, nüüd aga on minu peamine sportlik tegevus seotud ühe 10 kilose põnni tassimisega (tegelikult pole teda ammu kaalunud, võimalik, et on juba rohkem neid kilosid). Aga kilodest rääkides, siis see on taas üks selle aasta suur stressiallikas. Nimelt lisaks vähesele liikumisele kaasnes mul lapse saamisega meeletu magusaisu. Vanasti võisin kookidest külma rahuga mööda jalutada, aga sel aastal enam mitte. Eks see vist peamiselt imetamisega ole seotud. Kuna aga viimasel ajal on seda osa kõvasti vähem, siis muidugi on asi pigem juba harjumuses. Kusjuures kommid ja shokolaad mind endiselt ei huvita (kui kummikommid ja tiramisu mandlid kakaos välja arvata :D), aga mul tekkis jube isu igasuguste saiakeste järele ja lisaks oli mul mitu kuud kõrsikusõltuvus. Sellest õnneks sain lahti, kuigi teinekord poes vaatan küll igatsevalt kõrsikute poole.
Sellest pole ka eriti abi olnud, et A. vanemad muudkui küpsetasid ja meile pidevalt kooki tõid, viimasel ajal küll vähem õnneks. Võib-olla nad ka märkasid, et ma olen kaalus juurde võtnud. Ütleme siis nii, et kui raseduse ajal võtsin ma alguses kaalus alla ja peale sünnitust kaalusin ma mõned kilod vähem, kui enne rasedust, siis nüüd on kõik need kaotatud kilod tagasi ja mõned ka lisaks 🙁 Õnneks päris rasedusaegset kaalu pole lisandunud, aga muidu on 2015 aasta, kus ma kaalusin rohkem, kui kunagi varem. Ja seda ka ilma viimast rasedusnädalat arvestamata. Siit siis ka uue aasta lubadus (mitte, et mul neisse lubadustesse usku oleks, aga no moe pärast ikka ju vaja ka mõned lubadused anda) – süüa tervislikumalt ja vähendada kookide söömist. Kookide vähem söömine peaks tegelikult olema lihtne, sest seni oli meil põhjust korra kuus torti süüa, sel aastal aga enam igakuiseid sünnipäevasid tähistada pole vaja. Lisaks peab rohkem liikuma hakkama. Ma küll ei tea, kust see aeg leida, aga noh, peab kuidagi. Hiljemalt siis, kui õhtud jälle soojemad ja valgemad.
Siis veel olid mõned olulised sündmused: Meil A.-ga täitus 3 aastat tutvumisest. Mina sain pidada juubelit. Kasse jõudsin külastama harva, aga ehk õnnestub uuel aastal rohkem ka neile oma tähelepanu jagada.
Mõned kokkuvõtted tegin ka pool aastat tagasi: https://turbotigu.wordpress.com/2015/07/28/poole-aasta-kokkuvote-horoskoobi-pohjal/
Praegu ma horoskoopi lahkama ei viitsi hakata, kiirelt viskasin pilgu peale ja midagi erilist seal polnud ka, mida välja tasuks tuua.
Kokkuvõttest sai pigem selline üksikute teemade lahtiharutamine. Päris selline see plaan algselt ei olnud.
Aga no ütleme siis nii, et aasta tippsündmus oli lapse sünd ja see mõjutaski kogu aastat ja sellest on tingitud kogu see hala ajapuuduse üle. Ja ma rohkem küll ei viitsi heietada, see jutt läks niigi rappa omadega. Aga see on üsna tüüpiline mu sissekannete juures.. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Igatahes, mõnusat aastavahetust! Meie passime kodus nagu mingid vanurid 😀 Samas on ütlemata mõnus kodune õhtu kallite inimestega (kelles üks õnneks magab 😀 ), lisaks telekas, blogi, snäkid, vein ja küünlavalgus – ei tunne puudust mingist melust üldse.
