Per aspera ad astra?

Väga veider on ärgata üles teadmisega, et unenägu, mis just lõppes, on ka varem unes nähtud. Ja mitte mingit võimalust pole, et selline asi päriselt juhtunud oleks. Sest kogu asi oli liiga jabur ja seal oli liiga palju laipu. Ja siis seletatakse mulle see asi lahti, et mingi minu otsus võib mõjuda mind ümbritsevale laastavalt. Ma niigi ei suuda kunagi otsuseid vastu võtta. Nüüd siis enam ei julge ka. Ei tahaks küll oma eesmärke üle laipade minnes saavutada..

Ja nagu idiootlikest unenägudest veel vähe oleks. Sattusin tunnistama veel jaburamat vaatepilti, mis oli seda uskumatum, et see toimus päriselt. Kuidas on võimalik, et kuuekümnendates mammi, kelle kõht ulatub tunduvalt kaugemale, kui tema nina, eeldab, et kui ta pea on juba aia taga varjus, siis järelikult ei paista aia tagant ka tema paljas tagumik, kui ta (enda arvates) aia varjus kükitades oma asju ajab. Ilmselt on tal probleeme oma kogukuse teadvustamisega ja vähem-avalikkude “wc-de” leidmisega. Ja seda toimetamist nägi veel bussipeatusetäis rahvast. Või vähemalt need, kes otse vaatasid.


Posted

in

by

Tags:

Comments

“Per aspera ad astra?” on saanud 4 vastust

  1. Molekul Avatar

    kõlab hästi;)

  2. sepp Avatar

    ma juba näen siin terendamas väikest võitu, millest võiks teavitada SLÕ
    “Õuele kaevu paigaldamisest keeldunud Tallinna Vesi hoidis ära ulatusliku põhjaveereostuse!”

  3. Molekul Avatar

    rääkimata sellest, et ühtegi kaevu polnud läheduses..

  4. sepp Avatar

    häda ajab härja kaevu. osad lehmad ei mahu.
                  Vana-Verenurmevere)