Reedel jõudsin järeldusele, et kui ikka lemmikkohtadesse minna ei saa, siis ei ole mõtet üldse toast välja ronida (olles juba juhuslikult toast väljas, tuleb sinna kiirelt tagasi pöörduda). Eriti, kui lubatud plusskraadide asemel on väljas kümmekond miinust ja loomulikult oled hommikul peale ilmateate kuulamist otsustanud õhema riietuse kasuks ja koju pole ka nagu vahepeal asja olnud.
Et siis sai külmetatud ning kalleid ja südantsoojendavaid jooke joodud. Aga külm oli ikka. Kogu aeg.
Kodu oli mõnusalt soe. Ja hommikuse äratuse peale ma seekord pikalt ei mõelnud. Kui siis vaid niipalju, et millal ma siis veel magan kaua, kui mitte laupäeval. Järelikult, ei mingit äratust enne 12.
Venna sünnipäeva tordid võtsid jälle pikaks ajaks magusaisu ära. Õnneks. Mitte, et seda isu niisamagi eriti oleks.
