Mõtlesin veel natuke sellest etturiks olemisest. Mulle tundub, et minuga tõesti mängitakse. Iga asi, mis mulle vähegi meeldima hakkab, võetakse mult jube ruttu käest. Antakse natuke proovida ja kui oled juba aimu saanud asja headusest ja seda kõrgelt hindama hakanud, siis see võetakse käest. Ja mulle tundub, et see on tegelikult aastaid kestnud mäng. Näiteks nagu praegu selle korteriga. Mulle tõesti väga meeldib siin. Ja nüüd ähvardatakse sellest ilma jätmisega. Homme tullakse vaatama. Või miks võeti mult inimene, kelle kohta võin kindlalt väita, et teda armastan? Endiselt. (eks neid ole enne ka läinud, aga kindlast teadmisest on asi kaugel olnud.) Ma lohutan end sellega, et ju nad siis polnud lihtsalt mind väärt. Meil kõigil on ju oma väiksed jumalad, kes meid suunavad. Võibolla hoopis mind hoitakse nende eest? Ainult mulle endale tundub nagu tehtaks mulle liiga. Ja mõned inimesed ei oska näha asju suures plaanis ja arvavad, et see oli nende endi otsus ja lisaks usuvad nad veel, et see oli õige otsus. Mind pole suudetud seni veenda, minu jaoks on tähtis see, mida olen näinud ja tundnud. Ja ilmselt see mulle ka saatuslikuks saab ühel päeval, kui avastan end ikka veel ootamas, et talle lõpuks kohale jõuaks. Ikka veel ei taha ma oma silmi avada ja usun vaid positiivset. Isegi malemängijatest usun, et tegelikult on nende kavatsused head. Nad lihtsalt ootavad, et inimesed ise midagi enda heaks teeksid. Ja kui nad ei tee, siis nad ei olegi paremat elu ära teeninud. Virelegu pealegi edasi oma suures enesehaletsuses või mõne puhul oma suure ego seltskonnas.
Elu on tõesti inimese parim aeg. Kahju, et eluga ei kaasne kasutusjuhendit (karmavõlad võiksid kohe esimese punktina kirjas olla: ära tee seda, mida sa ei taha, et sinu lastele ja lastelastele tehtaks.. ). Mõned lihtsalt ei oska ise..
