Nüüd on küll ühe kuu jooksul juba kaks korda juhtunud, et olen näinud kedagi unes ja siis õhtul seda inimest päriselt näinud. Ja nad mõlemad sellised, keda pole väga ammu näinud. Hakka või uskuma oma ettenägemise võimeid. Seda, et ma asju “ära sõnuda” oskan, on juba ammu teada.
Täna siis sattusin niiviisi tänu ootamatule kohtumisele ühe sõbrantsi sünnale. Töölt tulin kah pool tundi varem ära. Malemängijad tembutavad, ütleks. Aga lahe oli näha vanu sõpru, kellega vanasti pea iga nädal sai kohtutud ja veel varem isegi ühika korrust jagatud. Ja siis üritasime meenutada, millal viimati nägime. Isegi meenus. See oli tookord, kui me tänast sünnipäevalast seotud silmadega mööda vanalinna talutasime, n.ö. tüdrukuteõhtu tegime talle. See oli ikka väga ammu. Sest tema abiellumise päeval hakkasime meie Horvaatia poole sõitma ja mu vanaemal olid vist matused ka samal päeval. Mitte kuskile ei jõudnud. Praegu mõtlen, et äkki oleks pidanud hoopis pulmad ja matused valima. Aga lõpuks ei ole ikkagi vahet, võidavad need, kellel on rohkem nuppe laual.
Tegelikult plaanisin ma täna vara koju ja magama minna. Niipalju siis planeerimisest. Noh, veel ei ole hilja vara magama minna. Aga kahtlane, kas ma nüüd just kiirustama viitsin hakata.
***
Ei jõua endiselt ära imestada, kuidas me eile ikka nii ideaalse ilma omale mäele saime:) Juba tahaks tagasi sinna. Või mujale. Mujale ehk on võimalus, kui ühest Slovakkiasse minejate kambast keegi oma koha vabastaks. Et siis malemängijad, Teie etteaste;)
