Ma vist kirjutasin oktoobri limiidi liiga kiirelt täis, selle tõttu jälle vaikus siin ongi.
Aga kohusetunne sai must nüüd võitu.
Kutsusin tänaseks mõned sõbrad külla. Et alkoholi ja sõprade abil leevendada seda uut numbrit, mis ette lõi. Muidugi, me rääkisime juba ammu sellest, et teatud vanusest hakkavad numbrid teistpidi liikuma, et võiksin vabalt tähistada seda, et sain 23.
Murphyle sobivalt suutsin ma tänaseks muidugi tõbiseks jääda. Eile juba hakkasid mõned nähud end ilmutama ja süda aimas juba halba. Eks näis, mis õhtul mind ees ootab.
See on vist mulle karistuseks selle eest, et ma nii kaua viivitasin kutsete edastamisega ja et ma üldse mõtlesin, et äkki jätaks ikka seekord ürituse ära. Kuigi ma olen seda varemgi mõelnud, aga sel aastal olin ma kõige lähemal selle plaani teostamisele. Nii, et sain mis tahtsin. Külgetõmbeseadus.
Ja kui ma nüüd peaksin homme võtma haiguslehe või tegema kodukontori, siis nagunii keegi ei usu, et ma haige olen.
Ja kas ma peaksin olema solvunud, et oktoobris pole mult sel aastal dokumente poes küsitud?
Tänahommikul kohvi asemel piparmündi tee ingveriga.
