Turbotigu


Nutt ja Hala Vol 2.

Siin on siis selle eelmise virina lubatud järg.
Raske kohe alustada, sest öelda oleks nii palju. Samas, ütlema ma pean nagunii inimestele endile lõpuks, sest omaette halamisest ju midagi ei muutu. Kusjuures ma olen üsna kehv igasuguses ütlemises. Ma pigem alati loodan, et inimesed saavad ise aru, kui nad miskit halvasti on teinud. Jah, olengi selline naiivitar, kes ka, nagu eelnevas poeskäigu kirjelduses öeldud, eeldab alati, et inimesed on head ja viisakad ja normaalsed. Ja alati ma pettun. Ja see ei muuda mind mitte vähem naiivseks ja vähem lootvaks vaid ma tunnen, kuidas ma muutun tasapisi kurjemaks inimeseks. Ma ei taha teada, mis siis juhtub, kui mu närv ühel sellisel hetkel üles ütleb. Siiani on mind tõeliselt endast välja viia suutnud ja enda peale karjuma pannud vaid mu ema. Ja see on ka alles hiljuti tekkinud. Vanasti sain ma tema käest sõimata selle eest, ma tema igisemist ja sõimu ignoreerisin, et olen tuim tükk. Lihtsalt siis olid mu närvid veel korras ja ma suutsin tema sõimu endast mööda lasta ja põhiline, miks ma vastu ei sõimanud oli see, et ma lihtsalt ei osanud. Enam ei oska ma selle peale rahulikuks jääda. Vist olen liiga tihti seda soppa enda kaela saanud ja ma ei suuda enam neid andestada ega unustada. Oh, aga see ei olnud üldse see teema. See oli alles sissejuhatus. Aga vähemalt ei ole see mingi kohustuslik kirjandus:)

Kodune olukord maal oli peale aastavahetust juba täitsa talutav. Inimestega oli võimalik rääkida ja asjaosalisi lepitada. Sellest oleks kohutavalt kahju olnud, kui naabrivärdjad meid omavahel lõplikult tülli oleks ajanud. Paaril päeval oli küll selline tunne, et õde ja ema on suhtlemise igaveseks lõpetanud (Ja mõnikord tundub mulle, et ma olen täiesti vale ameti valinud. Ma peaksin mingi vahelüli olema, kes viib oma süüdimatute sõnavõttudega noori kokku või kes oma rahuliku olekuga suudab tülis ja närvis olevatele inimestele asjad natuke paremas valguses lahti seletada, kui nemad seda nägid, ja kaasa mõtlema panna). Aga tundub, et kogu see kamm on ikka mingi jälje jätnud. Juba mitmendat päeva ärritun väga kergelt kõige peale.

Samas, tegelikult tean ma seda ka, et mõningad asjad, mis mind viimastel päevadel närvi on ajanud, oleksid ka ilma kogu selle jamata sama moodi mõjunud. Lihtsalt eriliselt vastik on tulla ühe jama seest otse teise. Ehk siis edasine on puhtalt kommuuni võlude kirjeldus.

Tegelikult üldse ei olnud plaanis tulla linna ja inimeste kallal virisema hakata. Aga juhtus nii. Mul on oma asjade suhtes mingi kiiks. Kui ma tulen koju, ei taha ma näha märke sellest, et keegi on minu toas käinud. Või olgu, ainult toas käimine ei häiri onju, sest vahel lihtsalt on vaja. Mind ei häiri, kui võetakse tolmuimejat või filme või raamatuid, olen ise selleks loa andnud. Aga ma tahan, et asjad oleks samamoodi ka tagasi pandud hiljem. Vägagi häirib mind, kui minu voodipesud on minu teadmata kellegi kasutuses olnud ja hiljem need kasutatud voodipesud mulle voodisse jäetud. Hullemaks teeb asja see, kui punase veiniga “kaunistatud” valge tekikott selle asemel, et kohe pessu visata, et oleks lootust see maha saada, on hoopis lihtsalt teki ümber kuivama jäetud. Sellest ma lihtsalt ei suuda aru saada. Rääkimata sellest, et enda järelt oleks viisakas koristada. Ja siis veel avastada enda toas poolik veinitops, kasutatud meigieemaldus vatipadjake, mahavisatud ehted, ümberaetud pildiraam ja paigast nihutatud raamaturiiul on peaaegu, et minu kannatuse piir. Ise ei kujuta ette, et läheks võõra inimese tuppa, läbustaks seal ja jätakski kõik sinnapaika. Ehk siis ilmselt pean ma koostama nimekirja inimestest, keda ma kindlasti enda tuppa ööbima ei luba.

Aga hetkel on mul hoopis tunne, et peaks uksele luku panema. Ja ma pean vist kõik oma asjad oma tuppa tooma, et mul siit kunagi välja kolides ka midagi alles oleks. Jällegi üks asi, millest ma aru ei saa – teise inimese asjadesse suhtumine. Et kuidas sa kasutad või lubad oma külalistel kasutada oma korterinaabri asju, midagi läheb katki ja sa ei tee teist nägugi. Ei maini, et katki läks, ei vabanda, ei osta uut.. nagu poleks midagi juhtunud. Vot mina nii ei oska ja ei mõista ka seda. Muidugi, Asjad, see ei ole ju elus põhiline. Aga ma lihtsalt ei kannata seda hoolimatust.
Jutt käib siis mu sünnipäevaks saadud väga nunnudest rohelistest veiniklaasidest, millest ma võibolla varemgi olen kirjutanud, ei mäleta täpselt. Arvestades, kui väga mulle need klaaside “kadumised” hinge on läinud, siis ilmselt olen maininud.

Ma juba peale teise klaasi kadumist olin väga kuri, seda enam, et keegi poole sõnagagi ei maininud mulle neid, ei vabandanud, ei pakkunud nende asendamist. Mitte ühegi klaasi lõhkumise juures pole ma ise viibinud, need on ikka korterinaabrite pidudele järgnenud avastused. Ma isegi usun, et korterinaabrid ise ei lõhkunud, aga kui nemad lubavad mu asju kasutada, siis on tagajärjed nende vastutusel.
Peale teist klaasi lootsin ma, jällegi naiivselt, et edaspidi neid ei kasutata, et jääb mulle endale ka mõni. Oh ei. Ei tasu loota. Ehk siis nüüd on kolmas klaas haihtunud. Ja looda sa, et keegi midagi ütleks, ikka ise avastasin. See üks alles jäänud klaas, millest täna peaaegu pudeli veini ära jõin, oli ka täiesti rokasena kappi pandud. No hakka või nutma.

Aga vein oli peale klaasi pesu hea. Tasub ikka vahel lahke olla ja oma autot lasta ära kasutada, siis kingitakse veini. Teinekordki nõus:)

UPDATE (4. jaanuar ’06, 13:13): Asjad on nüüd natuke selgemaks saanud. Tegelikult oli neil plaan mulle uued klaasid osta ja nüüd ma olen maha rahunenud ja ütleks, et neist võib veel asja saada:)