Juhtus nii, et üks minu lemmikseriaalidest lõppes ära ja siis ei tulnud enam telekast midagi põnevat. Klõpsisin niisama ja mõtlesin, et lahendan siis oma jõulukingiks saadud sudokusid edasi. Aga klõpsimise vahele sattus ETV ja aastahiti saade ja mõtlesin, et vaatan siis poole silmaga, et mis huvitavat muusikat eelmisel aastal tehti ka. Algus küll paljutõotav polnud. Lavale oli just saabunud miski blond tibi, kes ütles mingi säärase lause: “Suur aitäh mulle kõigi poolt”. Siis ma kohe pidin edasi vaatama, et kes selliseid asju ütleb ja mis tibi ta üldse on. Selgus, et tibi nimi oli Mari-Leen. Ma arvan, et seda nime olen ma isegi meedias tähele aegajalt pannud, aga mis laule ta laulab polnud aimugi. Ja mul ei tulnud pettuda – laulmine oligi sama mõttetu, kui ma eeldasin. No mitte midagi erilist. Usun, et tänapäeva tiinekatele meeldib ta umbes samamoodi, kui vanasti kuulati Nancyt, kelle kohta praegu mõtled, et appi, kuidas ma seda kuulata suutsin, aga tol ajal sobis küll. Muidugi aastaid tagasi polnud ka valik nii lai, kui praegu. Või siis lihtsalt ei osanud lihtsalt tol ajal muud stiili hinnata. Aga seda mäletan ma küll, et ammusest ajast sai tänu isale kuulata muu tisko kõrvalt ka välismaist kvaliteetmuusikat ja siiamaani meeldivad need bändid. Aga need eesti omad, keda kunagi fännasin, tunduvad tänapäeval küll väga mõttetud ja ma ei saa enam aru, kuidas ma ometi võisin neid kuulata. Arvatavasti on tänapäeva noorte seas ka selliseid, kes selt rajalt mingil hetkel õnneks kõrvale pööravad.
Üks intervjueerija seal saates on ka tiba veider, ta ei vaata üldse oma intervjueeritavale otsa, vaid muudkui kaamerasse või kõrvale. Ja intervjueeritav siis nagu räägiks omaette. Väga imelik. Aga need viru keskuse trepid on küll lahedalt ära kasutatud selles valgusshows. Seda need noored seal virus hängisid täna massiliselt. Mitte, et neid muidu poleks seal hulgi, aga täna oli kohe poole rohkem.
Oh ja mulle meenus veel, kuidas ma täna toidukas muudkui inimesi kirusin. Algas sellega, et kui ma omale järjekorrast korvi tõin, tuli üks töll täpselt kahe järjekorra vahele, mulle ette, ja enne eest ära ei läinud, kui ma küsisin, kas ma mööda saaksin. No igaüks nägi, et ma ei seisa järjekorras vaid tahan mööda pääseda. Tüüp ei teinud lihtsalt väljagi.
Edasi, salatiriiulis trügis üks tibi mind riiulit pidi muudkui edasi. Loen mingit salati koostist, tibi (või lausa mutt) trügib mulle otsa, lähen natuke eest ära, vaatan järgmist, see sama mutt ka astub sammu minu poole, trügib mind edasi.. appike, kuidas ma ei kannata sellist asja. Kui endal vaja miskit vaadata, alati ootan, kuni ees olev inimene oma asjad vaadatud saab, iial ei lenda niiviisi kehaga peale.
Ja siis hiljem juustuleti ääres oli kolm vene keelset ee.. daami. Seisid kolmekesi kõrvuti ja käru ka samas reas. Mitte kuidagi sinna ligi ei pääsenud ja tundus, et nende juustuarutelu võtab veel tükk aega. Ma pole ju trügija kah. Siis trügis nende vahele keegi korraks, ja selle peale sõideti mulle selle käruga otsa. Uhh, siis ma juba hakkasin kurjaks muutuma. Arvestades viimast nädalat ma muutungi väga kergelt kurjaks, aga see poetrügimine ajab mind alati närvi. Viisakus on ikka ufolikult harva esinev nähtus. Pärast piimaletis põrkasin jälle nende venelastega kokku. Nii, et haarasin peaaegu jooksu pealt oma asjad ja põgenesin sealt. Siiski, ikkagi üks neist suutis mu jooksurajale peaaegu oma kehaga takistuse tekitada. Aga sain napilt mööda. Ja siis oli juba minu plaan jooksuga järjekorda minna ja kaubamajja enam tükk aega mitte minna.
Ja minu virinad ei ole tegelikult siinkohal lõppenud, vaid selle postituse pikkuse huvides ma hoian ennast veidi tagasi.
