Täna sai teosammul bussiga sõidetud. Vaatasin bussiaknast, kuidas inimesed mööda kiirustasid.. Kaks peatust pidasin vastu, siis kobisin maha. Täpselt peale ummiku lõppemist. Aga noh, oligi mõte, et käiks jala natuke. Mõnus oli tegelt vihma käes jalutada. Soojema ilmaga oleks veel mõnusam. Kevad on küll väga sügise nägu praegu.
Unenäod on ikka lahedad asjad. Tõsiselt. Ma ei suudaks eluski omale muidu kõike ilusat nii hästi ette kujutada, kui unes poleks näinud:) Tegelikult see ilus unenägu on juba vana uudis. Lihtsalt aegajalt meenub. Tegelikult igasugused päevasündmused mõjutavad jube palju unenägu. Nagu näiteks ükspäev suutsin jälle veenduda, kuidas ma ikka ühe inimese seltskonda üldse ei talu ja oligi kohe temaatiline unenägu ka platsis. Ma enam ei mäleta täpset situatsiooni, aga ma mäletan, et ma ütlesin talle, mis ma tast arvan. Päriselus olen ma suhteliselt viisakas ja arvan, et kõike ei pea ütlema. Kuigi minu süüdimatus ütlemiste koha pealt pidavat olema juba legendaarne. Aga see ei puuduta halvasti ütlemisi vaid pigem lihtsalt liigrääkimist. See läheb jälle sinna teemasse, et elu on selline mäng, millel on reeglid, mille järgi ei peaks mõnda asja ütlema. Aga kui ma tahan? Kui ma usun teistesse asjadesse? Ma arvan, et mul on õigus käituda nii, nagu õigeks pean ja ma ei kahjusta kunagi tahtlikult kellegi mainet (veel vähem enda oma) vaid pigem üritan oma “süüdimatusega” kellelegi kasulik olla. Aga enamus ajast vist siiski seda ei mõisteta. Tegelikult on asi selles, et nii nagu ei talu ma massiüritusi, ei kannata ma ka ühtseid reegleid maailma jaoks. Ma tahan, et minu jaoks oleksid asjad teisiti. Kas see üritamine ka kunagi end ära tasub, on kahtlane. Praeguseks hetkeks on vähemalt ühed sugulased mind musta nimekirja kandnud. Natuke on tõesti kurb, eriti kuna kannatajaks on ehk hoopis minu parem osa sugulastest.. aga samas, see võltsviisakus on hullem, kui mitte suhtlemine. Ja kui nad karistavad teisi minu tegemiste/ütlemiste eest, siis on nad veel hullemad, kui ma seni arvanud olen.
Tegelikult on veider, et püüdes erineda, siiski näed ümberringi palju sarnasusi. Situatsioonid, inimesed, tunded.. kõik on korduses. Aga siiski igalühel eri moodi. Loen ka Martat ja Potsatajat (Sisaliktibina viited on teinekord päris abiks;)) ja kah päris mitmeid kordi olen mõelnud, et kui ma oskaksin nii kirjutada, siis ma kirjutaks täpselt sedasama (pean muidugi rohkem Martat silmas;). Muidugi see ei ole enam nii üllatav kuna neid ühel lainel mõtlemisi ütlemisi on ennegi mitmete inimestega ette tulnud. Seni aga siiski vaid lähedaste inimestega. Aga tore teada, et selliseid on veel. Sest sel juhul ei tundu maailm nii lootusetu kohana. Reeglid või mitte reegli. Reeglid ongi selleks, et neid rikkuda (R-iga siiski seekord:P).
