Täna veendusin selles, kui hea on elada kesklinnas ja omada korterinaabreid. Või noh, selles mõttes, et isegi kui nad telefonile ei vasta, on võimalik neid linna pealt üles leida. Üksi elades vist muidugi ei juhtuks ka seda, et võtmed maha ununeks, sest keegi peab ju ukse lukku ka panema. Täna aga läks välja minnes kole kiireks ja nii need võtmed koju jäidki. Ja Genkud jäid vaatamata, küll aga nägin Memoriaalansamblit. Bänd oli lahe, aga kogu see inim-mass ja eluolu Amigos on ökkk.. pensionärid ja lapsed ja homod läbisegi seljas elamas. Oleks siis seekord ruumipuudus olnud, ei, millegipärast eelistasid nad kõik meie ette ronida ja seal oma piruette teha. Üks noor poiss elas ka Oliüksi seljas. Aegajalt ma tundsin ka tema käsi enda küljes. Ja peale seda kui ma sosistasin Sabakesega ja näitasin näpuga tüübi peale, siis ta korraks kadus ära. Korraks.
Ja siis astusime sisse Rockstarsi, kus polnud teab-mis-ajast-käinud. Vot see koht on olemas oma endises headuses. Ja siis peale koduuksetagant läbikäimist läksin linna peale võtmeid otsima. Ühed leidsingi. Enne leidsin muidugi maja eest tükikese oma pesukuivatusrestist. Ja tundub, et teised võtmed olid kogu see aeg kodus, lihtsalt telefoni kuulmisega on probleeme.
Muuhulgas nägin ära, kui palju inimesi Kuku mahutada suudab. Massiüritused pole ikka minu rida, olgu koht ja bänd kui tahes head.
