Mööbeldamisjumalad on täna kohe kambakesi vist minu vastu. Liikluses see eest oli täna üllatavalt rahulik päev. Aga eks asjad pea ju tasakaalus olema.
Aga alguse said minu täna õhtused katsumused sellest, et leppisin täna sõbrantsiga kokku, et võtan ta tema maalt peale, aitan tal puid linna tuua ja tema omakorda aitab mul teleka aluse neljandale korrusele tassida. Mõeldud tehtud.
Linna sõit läks kenasti, rebaseid ja jäneseid nägime, aga idioote seekord ei näinud.
Laua neljandale korrusele tassimine läks raskelt (tõdesime mõlemad sõbrantsiga, et meest oleks elamisse vaja. Tegelikult meil siin korteri peale üks isegi on, aga teda pole täna kodus.. ja no ei saa ju kõiges ka korterinaabri peale loota..), aga väikeste puhkepauside abil saime me sellega hakkama. Edasi viisin sõbrantsi koju ja saime veel paar jõuharjutust teha tema puid tuppa tassides. Õnneks elab ta esimesel korrusel.
Kodus siis hakkas pihta. Sättisime korterinaabritibinaga teleka kenasti aluse peale. Jube ilusti sai kõik paika. Ja siis hakkasin ma juhtmeid ja asju sättima. No ja ühest juhtmest oli vaja üle sõita ja siis ma kergitasin seda lauda nii sentimeetri jagu. Ja siis ta lendas. Minu kolesuur laiekraan telekas. Nurgast jõudsin natuke haarata ja vist natuke lendamisnurka muuta, aga mats oli hirmus. Et siis nii kauaks mul sünnipäevakinki oligi, mõtlesin sel hetkel. Natuke naljakas oli ka. Hüsteeriliselt naljakas. Edasi ma vist hakkasin vanduma nagu autoroolis. Ainult, et seekord kirusin ma iseennast.
Edasi järgnes tunnijagu mässamist koos korterinaabriga, kelle vinge roosa tööriistakohvri me ka appi võtsime. Kõigepealt katsetasin, kas telku üldse töötab veel. Töötas. Siis avastasime, et laud on vist ettepoole kaldu. Kuigi ma pole päris veendunud, et asi lauas, sest kuidas keegi seda siis varem ei näinud. Nii, et tegelikult on vist hoopis põrand viltu. Ja mitte vähe. Igatahes mõtlesime välja süsteemi, et telekas libisema ei hakkaks. Tõstsime ta siis põrandalt laua peale tagasi, sättisime natuke nurka, mis oli paigast nihkunud (väike tükk oli ära murdnud kahl, aga tühja sellest), ja siis hakkasin juhtmeid uuesti ühendama. Ja avastasin, et ei olegi juhtmeid kuskile panna. Pesad olid paigast nihkunud ja ei old seda nägugi, et nad mingis suunas liikuda kavatseksid. Seega järgmine mõte oli, et peab ikka korpuse lahti kruvima.
Ja järgmine katsumus oli õige kruvikeeraja leidmine. Nimelt ei olnud meil tegu tavaliste ristpeaga kruvidega vaid mingi rist-rist peaga, igatahes oli riste rohkem kui üks. Roosast kohvrist igatahes polnud nende puhul abi, pidin tooma köögist oma pisikese tööriista kasti, mille ema vist kuskilt säästukast kunagi ammu ostis (ja mille abi mul korduvalt on vaja läinud, kasvõi päikseprillide parandamisel, sest sellesse pisikesse kasti mahub uskumatult palju erivat mõõtu kruvikeerajaid). Sealt ma sain ka muidugi enne pea kõik variandid ära proovida ja olin lootust kaotamas kuni lõpuks otsinguid saatis edu. Kruvikeeraja oli leitud. Kruvide lahti keeramine oli kõige muu kõrval käkitegu. Hiljem ainult paar tükki enam kinni ei läinud. Taaskord – tühja nendega, 7-st kruvist 5 kinni on kah hea tulemus, arvestades kõike eelnevat.
Korpus ise tuli üsna kenasti lahti, kinni enam nii hästi minna ei tahtnud, aga lõpuks andis alla. Ja tundus, et kas korpuse lahti võtmine või väike “siseelundite” liigutamine aitas ka pesad õigesse kohta.
Vahepeal jõudsin veelkord tõdeda, et meest on vaja, sest miks krt ma pean mingit telekat lahti kruvima. Ma ei peaks üldse teadma, milline telekas seest poolt välja näeb.
Aga nende jõu- ja ilunumbrite tulemuseks on töötav telekas ja töötav dvd-mängija. Kusjuures ma ei saa öelda, et see teleka laud oluliselt parem välja näeks, kui see teine kapp, mille peal ta enne oli. Ainult dvd-mängija sai paremini ära paigutada ja sinna alla mahub veel üht-koma-teist. Aga see üks-koma-teine tänasesse päeva kindlasti ei mahu, sest täna ma ei liiguta enam ühtegi mööblitükki. Isegi tooli ei julge liigutada. Ega nõusid pesta. Sest kui ma hakkasin peale teleka paika saamist liigutama seda kappi, mis nüüd uut asukohta vajas, suutsin ma laua liigutamisega pooled asjad laua pealt alla kukutada. Ja otsustasin, et tänaseks aitab mulle. See väike kapp kusjuures ei mahtunudki planeeritud kohta nii, et põmst tegin ma üsna tühja tööd ja oleksin võinud asjadel lihtsalt nii olla. Kuigi ma ei saa öelda, et see kapi praegune asukoht ka väga hull oleks. Lõpp hea, kõik hea? Kui see telekas nüüd öösel just plahvatada ei otsusta, no nii väikse dileiga või nii..
Tähendab, ma saan aru küll, et ma pole jälle mitu päeva kirjutanud, aga no ei ole vaja nii dramaatilisi teemasid, onju eksju..
Mis nende väikeste jumalate meili aadress oligi..?
