Nojah, katsu siis magada eks, kui palju olulisi mõtteid hoiavad aju ärkvel.
Üritasin endale selgeks teha põhjuseid, miks ma peaksin praegusesse kohta jääma, ja miks ma ei peaks. Esialgu jõudsin ma järeldusele, et ma tahan ikkagi midagi enamat, kui praegu on. Ja praegune koht võib küll tore ja chill olla, aga mõned asjad seal ilmselt ei muutu niipea. Pealegi on seal paar asja, millest tulevikus heameelega eemale hoiaks – iga-aastased tagasiside andmised endale ja kolleegidele ja siis nende põhjal vestlused. Appi, kuidas ma vihkan selliseid asju. Mulle ei meeldi olla kõrgendatud tähelepanu all. Kuigi viimati võimaldas erandkorras teisel ajal tehtud hindamine mul palka juurde saada. Aga kui ma mõtlen, et ma pean palga küsimiseks taas selle tee läbi käima, siis ma kahtlen, kas üldse küsidagi. Kõigile ei sobi lihtsalt sellised asjad. Üks tüüp, kes meilt töölt lahkus mõni aeg tagasi, läks ka selle tõttu natuke kiiremini, kui tal tegelikult vaja oleks olnud, et ta ei tahtnud enam iialgi ühtegi tagasiside ankeeti täita.
Lisaks figureerib meie hulgas veel aegajalt üks kahepalgeline inimene, kes ütleb ühele, et ta ei tohi endale lasta pähe astuda ja kui vaja, siis öelda otse välja kõik, ja samas kirjutab südantlõhestavaid kirju, kuidas inimesed ikka nii julmad on ja aitähh ütlemise asemel virisevad (meie meelest oli see küll vaid aus arvamuse avaldus.. no mine võta kinni, mismoodi inimesed ümbrust näevad) ja soovitab rohkem positiivsemalt suhelda, samas kui ta iga sellise kirjaga, kus ta seda soovitab, rikub kellegi tuju. Sest see soovitus kõlab alati jaburalt, kui endale tundub, et sa oled täiesti korrektselt käitunud, ja tundub veider positiivselt kaasa õhata, kui tegu on mingi probleemi kirjeldamisega. Tundub, et õigete (positiivsete) sõnade kasutamine on selle inimese puhul prioriteet number üks. Alles mõni aeg tagasi tehti täiesti tühisest asjast nii suur probleem (ikka positiivselt suheldes), et sel teemal tuleb varsti meil lausa koosolek. Aga ei tea, kas keegi seal midagi öelda julgeb. Sest selle viimatise sündmuse põhjal tundub, et me võime vaid siis arvamust avaldada, kui see arvamus sobib teatud isikutele. Ja meilt vist oodatakse mingit teeseldud naeratust, et olgu kui tahes sitt päev, aga sa pead ikkagi võtma seda postiivselt ja kui on soov kaevelda oma kehva olukorra üle, siis tuleb seda teha heatujuliselt.. või mismoodi nad täpselt seda mõtlevadki..
Oh see oli ikka nii jabur ja see on üks tõsine argument jällegi, miks ei ole mõtet pikemat plaani selle firmaga pidada. Piisab täiesti ühest ebasobivast isikust..
Esmaspäeval oli taas üle pika aja üks nädala koosolek, mis tundus veel tüütum ja mõttetum, kui eelmised. Sest projektijuht polnud jõudnud ise enne midagi üle vaadata (mis mõneti arusaadav, sest tal on ülesandeid rohkem, kui üks inimene kanda suudab) ja nii me siis hakkasime järjest vaatama, mis kliendid meil üldse on, mida teha vaja, mis ajaks ja kes teeb. No minu meelest mind polnud sinna üldse vajagi. Nagunii pj ja ad lõpuks otustavad, kes mida teeb ja ma ei saa sel koosolekul tavaliselt töö iseloomu kohta midagi teada. Detailid tulevad alati hiljem. Ja ka sellega seoses on natuke häiriv tegur see, kui mõni aeg peale koosolekut küsitakse mult mingi teema kohta, et kas ma tegelen sellega juba. Ja mul jääb vaid üle vastata, et mismõttes, et keegi pole mulle ühtki materjali edastanud ega isegi ülesande püstitust. No nii tüütu, kui eeldatakse, et sa tegeled millegagi, millest sul õrna aimugi pole. Tegelikult meie praegune pj ootabki, et me ise sebiksime hullult, otsiksime materjale, suhtleksime vahel kliendiga (no seda ma teen mõne kliendi puhul heameelega, kellega juba ammu otsesuhtlus käib) ja vahel peab ullult sedagi torkima, et mida üldse teha. Ei muidugi ma saan sellega hakkama, aga ma leian, et kuni ma pj palka ei saa, siis ma ei peaks ka tema eest tööd tegema. Võibolla olen ülekohtune, aga teiste projektijuhtidega (nii eelmiste, kui praeguste teise toa omadega) igatahes on asjad natuke teistmoodi olnud. Ma olen ilmselt veel tiba kuri ühe selle nädala töö pärast, kus ma tänu järjepidevale küsimisele alles sain täpselt teada, mida ja kuidas. Miks ei võiks inimene seda kohe ära seletada. Ta arvab, et ütleb kaks lauset ja ma tean kohe lennult, mida ta nendega mõtles.
No ja nüüd ma olen ennast kenasti üles keeranud ja paar olulist punkti välja toonud, mis mulle ei meeldi praeguse firma juures. See on vist praegu see etapp, kus ma üritan enesele kinnitada, et ma olen õigel teel ja et kui tahes hea kohana mulle praegune ei tundu, on seal ikka palju jama ka ja saab kindlasti paremini.
Ja sai jube romaan.. sest ma olen ju ööinimene.. ma ei saa üldse aru, miks ma päeval üleval olen. Samas, ega ei tahaks küll ainult pimedas ringi liikuda.. Varjus elamine pole tegelikult mingi meelakkumine..
