Pühapäeval käisime isal külas. Terve kambaga. Ruumi palju polnud, aga need väiksed pägalikud mahtusid isegi jooksma ja ega nad mürgeldamisega ei koonderdanud. Hästi lõbus õhtu oli ja ma mingil hetkel mõtlesin, et mul on ikka täiesti fantastiline perekond. Isegi, kui meil on vahel lahkarvamused, siis tegelikult hoitakse üksteist väga ja koos on tore. See, et väiksemad vahel läbi ei saa, ka muutub kindlasti aja jooksul. Seekord igatahes olid nad tunduvalt rahumeelsemad üksteise suhtes.
Isal oli akna peal üks liblikas, kes pidavat aeg ajalt ka ringi lendama. Ta nägi küll välja üsna kutu. Lapsed uurisid seda ka lähedalt ja mul on tunne, et nende kisa ärataski liblika üles. Oma silmaga nägin, kuidas ta jalgu liigutas. Sealt edasi tekkis juba mõte, et liblikas on nälgas ja andke talle süüa. Aga mida siis liblikad söövad?
Koogisöömisele lisaks kirjutas isa mulle mõned plaadid ja lisaks sain omale ajutiselt uue telefoni. Viisin eile oma nunnu erikupoja remonti kuna ta kipub mul vahel arvama, et ta on välja lülitatud, kuigi tegelikult ei ole. Eile selle uue telefoniga mässates veendusin taaskord, et elu sees ma omale enam Nokiat ei osta. Kasutasin Nokiat ju tegelikult aastaid ja arvasin, et see on parim telefon, aga peale Sony Ericsoni ostmist enam nii ei arva. Ma ei tea, kuidas ma küll 10 päeva ilma oma telefonita vastu pean. Isegi hommikuse äratusega on segased lood, rääkimata sellest, et sellele telefonile saab panna korraga peale vaid ühe äratuse. Hea, et mul tuli eile meelde oma kontaktid sim-kaardile kopeerida. Aga äratuse unustasin enda telefonilt maha võtta, see hakkab neil ilmselt hommikuti seal lõugama ja nii iga 9 minuti tagant. Unustasin ka mainida, et mu telefonil on ka turvakood peal. Aga eks nad saavad ju mulle helistada ja küsida seda, kui vaja.
