Eilne õhtu oli nii tore ja uskumatul kombel ei olnud mul hommikul mingeid vaevusi sellega seoses, et eile sai päris suur hulk veini ära joodud. Ilmselt siis ikka teised panustasid ka, et need suured pudelid kamba peale olid täiesti parajad. Ja vett oli ka meeles kõrvale juua.
Aga täna.. appimaivõi. Tänane tööpäev oli veel hullem, kui eilne. Oli küll veidi rahulikum – tähendab, et paljude asjadega oli küll kiire, aga mingit eilsesarnast tõmblemist polnud. Aga üks uutest pj-st suutis mind enne tööpäeva lõppu ikka totaalselt närvi ajada. Kui ma nüüd peaks ligikaudu välja arvutama, siis ma ütleks, et selle pj-i tõttu kaotasin ma täna umbes 3 tundi väärtuslikku tööaega. Iga tähelepanu hajutamine raiskab vist oma 15 minti ja ta jauras oma teemadega ikka terve päeva jooksul. Et kõigepealt siis see tähelepanu hajutamise trahv ja siis lisaks jauramine ise ka veel. Võib-olla on 3 tundi isegi liiga hästi pakutud. Sest mul jooksis mitme küsimuse peale juhe kokku, et misasja ta tahab ometi. Miks ta mind tüütab selliste asjadega. Kas tal on igav või mis!?
Et nagu üritan keskenduda ühele projektile ja siis on tal järsku vaja kõigist teistest projektidest korraga rääkida. Ja kui ma ährvardasin ta skypes ära blokkida, siis tuli mu tuppa oma asju rääkima. Nagu see poleks veel hullem – skypes veel ignoreerid seda vilkuvat akent. Et no minu jaoks tänane oli liig.
Ma küll üritan hoida madalat profiili ja mitte tööasju blogis kiruda – sest noh, mu blogi nii väga salajane pole eks – aga vahel lihtsalt ajab karikas liiga üle ääre ja ma pean end välja elama. Võimalik, et ma ei reageeriks sellele olukorrale nii teravalt, kui mul poleks liiga suur koormus praegu. Hetkel on nii, et iga minut on arvel, ja kui pead raiskama niigi väärtuslikku aega mõttetuste peale, siis lihtsalt ühel hetkel saab sellest kõrini. Kõige hullem on veel see, et seesama pj käib muudkui küsimas, kas ma juba olen mingi asjaga alustanud või mõne asja valmis saanud, kui ta krt ise mind muudkui takistab nende asjade valmimisel. Nagu ma ei annaks ise teada, kui midagi valmis saab. Lihtsalt noh, uskumatu. Ja ma ei kujuta neid asju ette endale, sest ma tean, et ma pole ainuke, kellel sarnased probleemid on.
Ja kas ma juba ütlesin, et mu nädalavahetus läheb ka töö nahka. Ise lubasin, aga vähemalt saab rahulikult teha ilma segajateta.
Oeh, aga nüüd – kauaoodatud reede õhtu, vein ja seriaalid!
Ja nii ääremärkusena, et kui te veel ei märganud, siis blogimine on ka viimasel ajal mu hobiks taas saanud. Osalt vist sellepärast, et ma avastasin, kui mugav on, arvuti süles, diivanil vedeledes kirjutada. Ma olin siiani rohkem harjunud sellega, et arvuti on laua peal ja diivanilaua taga kirjutamine pole sugugi nii mugav. Kui nüüd jaksaks omale uue arvuti ka osta, sest see vana on juba paras pann ja undab ja läheb soojaks ja on üldse aeglane. Kuigi ma vist ei peaks arvuti kuuldes selliseid asju rääkima, nagu ma näiteks auto kuuldes ei taha rääkida, et tegelikult ma aegajalt tahaks uuemat autot:) Tegelikult on nad mõlemad head ja üldiselt ikka oma ülesannete kõrgusel.
