meie salajased elud..

Hakkasin mõtlema, et ma olen ikka jube vastuvõtlik sõltuvustele. Täitsa imelik, et ma suitsetamist omaks ei võtnud –  vahepeal ju sai seda proovitud õlle kõrvale. Päästis vast see, et tõesti need üksikud suitsud sai tehtud vaid seltskonna ja õlle seltsis. Ja ühel hetkel otsustasin, et see on suht nõme harjumus, seda enam et vajadust ju pole, ja lõpetasin ära.
Veinisõltuvus on mu kõige põhilisem ja kõige murettekitavam sõltuvus. Vahelduse mõttes võtan aegajalt veini asemel õlle, aga üldiselt viimasel ajal pole isegi õlut koju ostnud. Sünnipäeva õlled seisid mul kuude viisi külmikus kuni lõpuks üks sõber külla tuli ja aitas ära juua. Aga vot veini peab kodus olema. Igaks juhuks.
Aga jah, justnimelt veinisõltuvus mitte alkoholi sõltuvus. Sest mul pole üldiselt kombeks võtta filmi kõrvale viinakoksi või konjakit või muud kangemat kraami. Aga sellegi poolest olen ma oma harjumuste ohver. Kuigi ma vahel üritan endale tõestada, et ma võin iga kell lõpetada. Ainult, et kas ma tahan. Vein on ju hea:)

Mõnikord, kui pole õhtul veiniisu, siis hakkan muretsema, et hakkan haigeks jääma.
Praegu aga olen terve nädala suutnud täiesti veinivabalt hakkama saada (kes minu harjumusi teavad, need oskavad seda saavutust hinnata:)) ja haige nagu ka pole. Aga täna saab see alkovaba nädal lõpu, sest firmaga on plaanis minna Hunti õlletama. Muidu ma oleks täiesti vabalt kaine edasi.

Muidugi, nagu ma aimanud olen, saab sõltuvusest lihtsamalt lahti siis, kui leiad asendustegevuse. No näiteks suitsetajad räägivad, et  peale mahajätmist kulub palju porgandeid. Mõni hakkab õgima ja läheb paksuks. Lihtsalt peab olema midagi, millega need harjumuspärased mõtted suitsust, veinist või millest tahes, eemale peletada.
Mina näiteks avastasin nädalavahetusel ühe uue seriaali ja vaatasin 4 päevaga 2 hooaega sellest seriaalist ära ja ma kaldun arvama, et see oligi minu veinisõltuvuse asendus – asendasin vana sõltuvuse uuega lihtsalt. Nüüd ma kardangi, et kui edaspidi peab uut osa nädal aega ootama, siis tuletavad vanad harjumused ennast jälle meelde. Eile kui mul enam polnud ühtegi uut osa sellest seriaalist võtta, siis vaatasin teisi seriaale (House ja Chuck ja himym ei tundunud enam üldse nii huvitavad, kui varem..) ja võtsin ka tomatid appi. Sest seda peab küll mainima, et kui veini kõrvale võtad juustu ja muid snäkke, siis ilma veinita pole neid tavapäraseid snäkke vaja. Aga aegajalt peab külmkappi piiluma, et justkui tahaks midagi. Nii, et seni olen tomatid ja porgandid varuks hoidnud selleks puhuks. Näis, kas mõjub.

Aga kui nüüd sellest seriaalist rääkida, siis ma tõesti arvasin, et peale “Videvikku” ei saa ometi olla ühtegi head vampiirifilmi või -seriaali, sest peale nii head asja ei taha ju midagi kehvemat enam näha. Aga nüüd ma mõtlen, et see minu uus sõltuvus “The Vampire Diaries” on “Videvikust” paremgi. Üks olulisi põhjuseid, miks mulle see seriaal meeldib, on üks peategelastest, kes on lihtsalt võimatult nunnu välimusega, aga loomult kiskja. Aga filmis on ikka näha, et temas on mingi varjatud headus. Ja varjatud on see sellepärast, et tüüp näeb meeleheitlikult vaeva selle varjamisega. Ja see must huumor, mis tema tegelaskujuga kaasas käib, teeb ta veel ägedamaks.
Nii, et mulle võivad küll meeldida n.ö. pahad poisid (antud juhul pahad vampiirid), aga ma eeldan siiski, et sisimas on nad head:)

Ahjaa, alguse sai kogu see veinijoomise pausi asi sellest, et astusin ükspäev üle pika aja kaalu peale… ja otsustasin, et midagi peab nüüd küll muutuma. Aga ega ma liiga suuri lootusi ei pane endale – ma olen ennegi ennast alt vedanud.

Ja kui ma nüüd juba nii aus olen, siis ma tunnistan üles, et ma käisin ükspäev AA veebilehel:) Sattusin sinna küll kogemata, aga vaatasin siis huvi pärast, mis värk sellega on. Tegin testi ka, millest selgus, et mul veel AA-sse asja pole, aga napilt.
Lahkusin üsna kiirelt sellelt lehelt, kui sain aru, et AA-s võideldakse alkokuradi vastu jumala abiga. Kui on valida jumal või alkohol, siis ma valin alkoholi. Loodan, et Jumal isiklikult ei võta, aga mina teda ei usu. Kuigi ma usun päris palju igasuguseid asju. Vampiire kahjuks ka ei usu, kuigi vahel tahaks ka kohata mõnd sellist Damoni moodi tegelast.


Muudest teemadest kah.

Nägin ükspäev kodu lähedal jänest jooksmas. Üsna uskumatu vaatepilt oli. Ma ju siiski elan Tallinna kesklinnas, mis siis et kesklinna piiri peal, jäneseid ikka ei oska oodata. Kuigi siinsamas blogis kunagi kommenteeriti, et siinkandis neid nähtud. Ju mulle sellepärast see kant nii väga meeldibki, et ta on küll kesklinn, aga nii koduselt vaikne ja looduslähedane. Kui nüüd mõni rebane ka vastu tuleb, siis nagu polekski Türilt lahkunud.


Käisin nädalavahetusel Kristiines shoppamas. Miskit erilist ma ei leidnud sealt, otsisin lampi ja riidenagi, aga sain hoopis väikse vaiba. Ja leidsin ühe toreda väikse veinipoe, kuhu mul nüüd loodetavasti enam tihti asja pole:) Aga ikkagi, ma olen tüdinenud nendest toidupoodide tavapärastest valikutest, nii hea oli vaadata ringi päris veinipoes.
Käisin mõnes riidepoes ka, aga no riided on ju kõik niiiii väiksed. Loobusin suht kiirelt igasugusest proovimisest. Ainult üks jope jäi kripeldama. Oleks ta odavam olnud, oleks vist ära ostnud.
Täna aga käisin vaatamas ühte kotti, mis mõned päevad tagasi ühes poes silma jäi, ja mõtlesin mis ma mõtlesin (otsustamine on endiselt minu jaoks täiesti võimatu ülesanne), ostsin ta lõpuks ära. M, kes muga kaasas  oli, muidugi ei aidanud üldse. Ta kiitis küll, et täitsa normaalne on, kuigi pole selline stiil, millega inimesed minu puhul harjunud on, aga otsustada ei aidanud. Keeldus lihtsalt. Kuigi üks põhjuseid, miks ma üldse vahel shoppingule kedagi kaasa tahan, on see, et keegi kõrvaltvaataja pilguga asja vaataks ja nõu annaks. Niipalju siis sellest.
Koti ost oli muidugi ütlemata hea mõte. Nimelt käisime veel peale seda toidukas ja ostsin omale homseks lõunasöögi tööle. Millegipärast müüja ei andnud kilekotti sellele karbile ümber, kuigi muidu nad topivad neid kilekotte iga pisiasja ümber. No ja kui ma siis tööle jõudsin, pidin ma oma vana kotti hakkama sellest toidust puhastama, mis sealt karbist välja oli imbunud.
Ütleme nii, et hea, et oli uus kott võtta. Ei pea vähemalt õhtul minema toidulõhnalise kotiga õlletama.


Ja mina arvasin, et ma räägin palju, kui ma joon.. tuleb välja, et ma kirjutan veel rohkem, kui ma ei joo… blogimissõltuvus peaks mul juba ammu läbielatud teema olema ju.