Lühi(?)kokkuvõte

Kukkumise kunst võib täitsa marjaks kuluda. Joodikud saavad sellega muidugi ka õppimata hakkama, sest põhiline on lasta end lõdvaks ja võimalikult sujuvalt saavutada kontakt maaga. Ja seda suudavad kõige paremini purjus inimesed, kes ei jaga maast-ega-ilmast (siinkohal meenub mulle jällegi see metaxa üritus, kus mul õnnestus suuremaid traumasid vältides päris mitu korda kukkuda). Aga kuna ei saa loota alati sellele, et kukkumise hetkel satud purjus olema, siis on kasulik natuke sellekohast õpetust saada. Ma küll kuulasin rohkem teooriat, aga mõned tagurpidi tirelid tegin kaasa. Aga kuna mu käsi kategooriliselt keeldus õigest asendist, siis otsustasin teda rohkem mitte traumeerida. Selle eest sain ma jälle inimesi pikali lükata. Olin see nn. bad guy, kes teid tänaval pikali lükkab. Ja et asi tõepärasem (ehk ootamatum) oleks, pidi kukkuja silmad kinni panema.
Saunaidee tundus hea ideena hetkeni, kuni sauna nägime. See ei olnud päris see chillimise koht, mida lootsime. Pesta võin ma ennast kodus ka.
Kesklinna jõudnult suundusime Hesburgerisse ja edasi kaubamajja, kus oli tol hetkel (kell võis olla 11-12 vahel) vist rohkem inimesi, kui päevasel ajal. Miski ööshopping, räägiti. Noh, ja siis ei tundnud me oma hambaarsti ära, kes ise tuli tere ütlema. Ja enne ei olnudki päris kindel, kui Sisaliktibi juuksevärvide kohta ütles, et me ei saa ju kogu raha talle viia. Ja minu käes olev juuksevärvipakk otsustas selle peale üldse põrandale laiali laguneda. Üldiselt, oleks vaja küll juba see teekond ette võtta. Aga päkakad ei toonud mulle ju jõuluks rahapada. Mölakad sellised.
Astusime veel korra läbi Woodstockist ja siis jälle filmiõhtut korraldama. Arvake ära, kes tahtis juba mitmendat päeva näha filmi “13th Floor” ja arvake ära, kes poole filmi pealt magama jäi.
****
Minu maaleminekuplaan lõppes nii, nagu tavaliselt. Ma olen endiselt Tallinnas. Väike kasutegur on ka asjal- ilmselt saan ma vahelduse mõttes korteri korda. Või noh, lootus on.


Posted

in

by

Tags: