No nii, mõned inimesed said siis oma plaani ja selle täitmisega ühele poole. Et siis kukkuda kõrgelt või veel kõrgemalt?
Elu on ikka nii vastuoluline. Ühelt poolt aimad, mida peaks tegema ja tunned, et peab riskima ja siis tuleb kuskilt mingi külm tuulehoog hoopis vastupidise info või kellegi ebaõnnestumise näol ja jahutab selle õhina maha.
Ma vist kõlan juba nagu rikkis grammafon. Aga kuidagi peab ju selle uue info meelde jätma. Kui tegudeks läheb, tulen loen märkmeid, teen pluss-miinus tulpasid ja siis lasen kellelgi teisel otsustada:) Sest ise ju ei suuda. Ja teised on nii targad ja teavad kindlasti paremini. Miks ma üldse ennast usaldama peaksin, on see mind kunagi aidanud?
Igatahes, see tänane pani mind jälle mõtlema, et kas ma ikka tahan riskida. Ma ei ole esiteks valmis ühtegi valusat tõde kuulama (juhul, kui see olemas on ja kui suudaks selle tõe välja pigistada) ja teiseks ei tahaks ma ka veel oma unistustest loobuda. Sest need on liiga ilusad. Ja kohutavalt head motiveerijad.
Oh, juhatage mind palun psühholoogi juurde.
