Ma ei tea, kas ma olen kirjutanud sellest, et ma ei salli üldse valetamist. Ma olen üldiselt üsna usaldav inimene, s.t. pigem kaldun pimesi inimesi usaldama, vahel ilmselt olen liiga naiivne selles osas, et usun inimestest eelkõige head. Ja mind jubedalt häirib see, kui inimesed valetavad ja ma ei saa aru sellest, kuidas mõned suudavad kohe silma pilgutamata inimestele näkku valetada.
Muidugi ma ei saa öelda, et ma elus kunagi valetanud pole, aga võimalusel ma siiski väldin seda. Pigem jätan mõne asja ütlemata, kui et valetama hakkan. Pealegi on valedel kombeks välja tulla. Kuigi minu puhul pole kindlasti see põhjuseks, miks mitte valetada.
Aga valede välja tulemine toidab päris hästi paranoiat. Kui üks vale on välja tulnud, siis hakkad mõtlema, et huvitav, mille kohta mulle veel valetatud on. Ja kas ma edaspidi suudan uskuda seda, mida mulle räägitakse või hakkan iga sõna kahtluse alla seadma?
