Mõnikord ma tegelen järgmisel päeval kustutamisega. Kui mulle tundub, et miski eelmise päeva mõttevälgatus tundub liiga masendav. Aga seekord ma tõesti ei tunne nii. Ma olin eile päris heas tujus seda kirjutades. Lihtsalt ühel hetkel tundusid kõik maailma asjad selged ja lahtiseletatavad, mis ei tähenda, et seal negatiivset ja vastuvõetamatut poleks. Aga nii hea on enda jaoks mõelda välja loogilised seletused asjade käigule. See teeb tegelikult ka tuju heaks ja kui saabki rohkem öeldud, kui kavatsetud, siis järelikult sel oli seos teemaga. Ja järgmine kord, kui mul jälle tekivad kahtlused ja küsimused, siis otsin selle lõigu üles ja veenan end taaskord, et tegelikult nii ongi ette nähtud. Ja kui on teisiti ette nähtud, eks siis seda ole näha tulevikus. Kahjuks pole mul sellist ägedat autot, millega ajas rännata, muidu käiks kontrolliks küll üle asja:)
***
Kelgujumalal oli vist täna nii palju tegemist, et õhtuks väsis ära ja meid enam jutule ei võtnud. Ehk siis tegelikult ta ei mõjutanud piisavalt kampa, kellega koos mäele minna. Mina panin küll juba kelguriided selga ja olin valmis välja astuma, kui selgus, et pole tegijaid. Üks oli peale minu. ÜKS!!! Mis toimub?
Aga noh, pole hullu, talve ehk veel jagub, mäele loodan veel pääseda ja kukleid sai söödud. Ainult, et ilm on mõnus. Väljas oleks lahe olnud. Nüüd juba mõtlen jälle, et ei viitsi kuskile mujale, kui vara magama. Näis, kuidas täna õnnestub..
