Viimasel ajal on juba liiga tihti mu kõrvaltoas mingisugused vaidlusklubid tegutsema hakanud. Ja loomulikult öösiti. Inimesed tulevad sellepärast pubist koju, et siin oma lõputute aruteludega korterinaabrite öörahu häirida. Siuke tunne, et kutsu või politsei. Ehk siis kolmas öö magamata ja seekord mitte raamatu süül.
Nüüd oleks veel huvitav teada, et kas tibinas, kes meil juba kolmandat päeva neljandaks elanikuks on, kavatseb varsti üürigi vähemalt maksta.
Ja siis üks tüüp pidi siia kolmeks kuuks tulema asendusüürnikuks. Peaksin vist ütlema, et ma pole nõus, et tahaksin kasutada seda kolme kuud väljamagamisele, ilma igasuguste öiste aruteludeta.
Selge see, et olen ise ka mõned korrad kõrvaltoa und häirinud, aga vähemalt üritanud ise vaikselt olla ja teisi kah üritanud veenda vaiksemalt rääkima. Ja mitte kordagi ei ole ma tulnud kuskilt ürituselt koju poole öö ajal, et kodus edasi pidutseda. Selles mõttes on ka teiste uni püha. Selliseid asju ei tehta lihtsalt, eriti nii õhukeste seinte puhul. Kättemaks ilmselt ei vii ka kuskile, vaid pigem jääksimegi nii üksteisele tagasi tegema. Aga no pagan, ma olen niii tige hetkel. Ja magada tahaks, aga mida sa magad, kui selle pläägutamise iga sõna on kuuldav. Panin küll muusika kõvasti mängima, aga see ei tähenda, et ma rohkem magada saaksin – lihtsalt ei pea kuulama mõttetut purjus inimeste pläma.
