Umbes kella viie ajal hommikul sai tibidel vist jutt otsa. Panin muusika piisvalt kõvasti, et ma neid ei kuuleks. Lõpuks, kui tundus, et vaikus majas, sain ka teleka kinni pandud, et saaks ise ka magama jääda. Ja esimene unenägu, mille peale ärkasin, oli selline, kus ma täiest kõrist üritasin nende peale karjuda, et nad juba lõpetaksid rääkimise ja üldse võiksid nad välja kolida. Millegipärast oli mul hääl täiesti ära, karjumise asemel seega tuli mingi abitu kähin. Umbes sama abituna ma tundsin end öösel sooviga magama jääda, samas mõistes, et absoluutselt mitte ühtegi kõrvaltoa elanikku ei huvitanud et kell oli juba peaaegu hommik ja mõnel vaja vara tõusta..
Muidugi, otse ütlemine oleks vist mõistlikum olnud, aga samas ma ju koguaeg lootsin, et inimestel on endil mõistust natuke ja viisakust teistega arvestada.
Bljaaa.. ma olen ikka veel tige. Mitte küll nii hullusti, kui vastu hommikut, aga aiman, et koju jõudes tuleb see kõik tagasi.
