Ma sain praegu hästi positiivse üllatuse osaliseks. Helistati minu uuest telefonioperaatorfirmast (Elisa) ja öeldi, et neil on väga hea meel, et ma juba mõnda aega nende klient olen olnud ja, et kas mul on ehk küsimusi tekkinud nende teenuste kohta. See tuli nii ootamatult, ei osanud küll kohe meenutada, kas mul on küsimusi. Ilmselt ei ole. Oskan iseteenindust kasutada ja küsimuste korral klienditeenindusse helistada:) Isegi MMS-i sain nädal tagasi iseseisvalt seadistatud. Siis uuriti, et kas ma sõbranumbrid olen valinud (olen, jälle iseteeninduse kaudu), et nendele saab odavamalt helistada. Ja siis loeti veel üles klienditeeninduse number ja lubati, et sealt saab alati abi, kui küsimusi tekib. Hästi positiivne. Uus tase klienditeeninduses:) Mul läks kohe tuju heaks, siuke tunne tekkis, et selles firmas hoolitakse ka olemasolevatest klientidest.
Hoopis teistlaadi, ja ütleks, et sürr, kogemus oli täna Elioniga. Nimelt pandi meile täna maale internetti (nüüdseks väidetavalt on see tehtud). Kõigepealt uuriti ruuteri kohta – miskid paroolid ja ühed nullid.., millest mul pole halli aimugi, mulle lihtsalt anti vajalikud vidinad ja igasugune tehniline blablaa on mulle võõras. No okei, sellega sai ta vist hakkama, aga siis helistas ema ja küsis, et kus meie klaveril kaldkriips on… vot, siis ma hakkasin juba kahtlustama, kas meile itimehe asmel hoopis mõni pätt pole jalga ukse vahele saanud. Muidugi, see võis ka lihtsalt mu ema olla, kes iga küsimuse peale kipub telefoni haarama, ootamata ära, kas inimene ise vastuse leiab. Võibolla tüüp ei taibanud lihtsalt kohe proovida erinevaid keeli klaveril. Aga veider ikkagi.
Nüüd natuke aega tagasi helistas veel ema ja ajas mind täiesti närvi. Et miski segane asi ja itimees ütles ka, et segane asi ja tema ka ei tea mis täpselt ja et aga tegelikult ikka töötab.. no seleta siis onju telefoni teel inglise keelt mitte oskavale ja arvutivõõrale inimesele, kuhu mida kirjutada. Ma viskasin lõpuks toru ära, kui ta mulle mingit firefoxi avalehte ette hakkas lugema.
Ma hakkasin nüüd veel mõtlema, kui halb klienditeenindaja minust võiks saada. Ma nimelt lähen kiirelt närvi, kui puust ja punaselt ka ei aita. A muidugi eriti kergelt lähen ma närvi, kui ema helistab.
***
Laenasingi auto välja. Ma lihtsalt ei saanud seda mitte teha, sest mind painasid jälle temaatilised unenäod, kuidas sinna pärapõrgusse, kus tüüp elab, ei käi ühtegi bussi. Ei käigi tegelt ka. Aga ma ju muretsen kole palju. Unenäos ei käinud isegi marsat sinna. Hoopis paadiga pidi sõitma:) Kolmapäeva õhtul saan auto tagasi. Tuleb siis oma ujumised ja imikute külastused kuidagi ajastada selle järgi. Või otsida mõni autoga sõber:)
