Ou jess.. täna, normaalse inimese tööpäeva lõpust kaks tundi hiljem (seitsme paiku siis) saime me lõpuks interneti tagasi. Vahepeal võeti telekapilt ka ära ja siis mul ei olnudki muud teha kui lugeda Kalle Blomkvisti ja Rasmust (mida ma hetkel kasutan hiire alusena) ja teha kassile pai. Samas, selline väljavaade õhtu veetmiseks ei tundunudki väga hull. Polegi ammu lugenud midagi. Ammu selles mõttes, et nüüd, kus ma pole kaks nädalat rongiga sõitnud, ei ole ma saanud mahti enam raamatut kätte võtta. Ometigi on see pooleliolev Pratchett huvitav loomulikult. Lihtsalt, kuna ta on inglise keeles, siis läheb ta natuke aeglasemalt edasi ja päris kõigest ei saa aru kah.
Nüüd aga vaatan euroviisut (s.t. eriti ei viitsi teleka poole vaadata, sest vaatepilt on liiga jube. Ei tahaks unenägusid rikkuda.) Ja kuulan R2-e kõrvale. Ilma raadiota oleks see saade ikka õudus kuubis. Praegu kuulad raadiost tulevat möla ja aegajalt heidad pilgu peale, et mis nad jälle avastasid. Ja muudkui irvitad omaette.
Homme saab kass koju. Mul on tema üle ainult hea meel. Mõtlesin täna, et ma pole vist oma elu jooksul ka nii palju süste saanud, kui tema paari kuu jooksul. Ma muidugi põgenesin arsti kabinettidest tihti ära, seega jäid nii mõnedki süstid saamata. Ja kassist on ka jube kahju. Hea uudis on küll see, et teoreetiliselt on ta terve. Näis, kas see viimane käik parandab välist olukorda, mille põhjal ta üldse haigeks tunnistasime. Aga jah.. kiisud ja autod jne. Enam ei ole säästureziim vaid juba pankrot. Ja kõik nõuavad muudkui autoliike. Ausõna, kui auto välja ostan, oma nimele kirjutan, ja kui pankrot möödas on, siis kohe teen.
