Minu meelest koosneb elu suures osas teesklemisest. Siirust ja otsekohesust kohtab nii harva ja kõik on sellega ära harjunud ja peavad täiesti loomulikuks seda, et kõigepealt lähenetakse asjadele mingi kõvera nurga alt, aga mitte otse. Kes vähegi normidest kõrvale kaldub, seda peetakse veidrikuks. Keegi ei tule selle peale, et mõni inimene ei oska ja ei tahagi selle mänguga kaasa minna. Milleks peab asjad keeruliseks ajama, kui on olemas otseteed? Alati need otseteed ei vii küll sihile, või mis alati, nad ei viigi üldiselt sihile just nende mängureeglite tõttu, mida suurem osa järgib. Mõnikord ma mõtlen, et ma õpin ka selle ära. Võibolla tõesti toimib. Ainult, et see pole siis enam mina. Siis on see mind teesklev mina hoopis. Ma olen alati eelistanud asju teha enda moodi, enda reegleid ja põhimõtteid järgides. Mõnikord asi toimib. Toimise protsent on muidugi väike. Aga millegipärast ei suuda ma ikkagi kaotada usku sellesse süsteemi. Ilmselt elan ma valel ajal või vales universumis. Millegipärast olen ma kindel, et kuskil või kunagi see toimiks. Muidugi võib asjale olla veel lihtsam seletus – ma olen lihtsalt peast segi ja usun igasugust jama:P

0

0