..ehk siis pikk hala teemal, kuidas ma vihmase ilmaga autoga sõitsin.
Linnaliiklus on ikka nii närvesööv, et ilmselt väldin ka edaspidi nädala sees autoga sõitmist. Siiani on hästi õnnestunud, kui kassi arsti juurde viimine välja arvata. Isegi bussiga tööl käidud, kui jala minekuks pole enam aega jäänud. Ega nendesse õhtustesse ummikutetesse kah ei viitsiks ronida, trammiga ja jala saab kiiremini. Mõnikord, kui kogemata bussi peale olen tipptunnil sattunud, siis ikka näen bussiaknast, kuidas inimesed mööda jalutavad. Pealegi, kui juba kord autoga hakkaks tööl käima, ega siis enam jalakäijaks ei saa, ma kardan.
Tegelikult plaanin ma ka vihmaste ilmadega jalakäija olla. Kuigi, oleks ju tore omada vihmaga katust pea kohal. Aga mu auto ei ole enam väga uus ja tal on mingi tõrge vihma suhtes. Ta nimelt keeldub vihmaga korralikult töötamast. Selle ma avastasin siis reedel, kui maale hakkasin sõitma. Esimene ehmatus tabas mind auto käivitamisel. No ei läinud käima ja mina olin kohe paanikas. Vend arvas siis, et asi selles, et auto suurem osa ajast seisab ja nüüd on niiskus sisse pugenud. Ja et veel käivitamist proovida ja siis lasta kohapeal mõned minutid käia. Noh, mõni minut oli ilmselgelt liiga vähe. Oleks oma pool tundi vist pidanud soojendama teist. Sest juba väravast välja sõites suri auto ära. Ja siis veel mõnel ristmikul, kuni ühe foori tagant ma enam minema ei saanud. Ja asja ei teinud sugugi paremaks vihane autojuht mu seljataga, kes muudkui tuututas. Mina sattusin sellest ainult rohkem paanikasse ja loomulikult ei suutnud ma sellises seisundis enam autot liikuma saada. Tundub, et ka ohutulede sisselülitamine ei loe mõnele midagi. Ei saada aru, et ju siis mingi jama on, mitte meelega ei takista liiklust. Närvihaiged, kes lõpuks must mööda said sõidetud, sõimasid ka veel läbi akna vene keeles.
Mingil hetkel ma ikkagi sain sealt minema, ettevaatlikult, ohutuledega sõites ja parkisin ennast ühte kõrvaltänavasse. Peale mõningast auto soojendamist sain siis ikka sõita kah. Isegi mustamäele jõudsin. Sealt võtsin mõned sõbrad peale, kellest ühe ma ühtlasi rooli taha suunasin, kuna endal oli jube vastik olla kogu sellest jamast. Käte ja jalgade värin küll selleks ajaks oli lakanud, aga sõidusoov jättis mind selleks õhtuks maha.
Linnast välja sõites üritas meid veel üks buss rammida, aga üldiselt selleks päevaks jamad lõppesid. Eile linna tulles oli jälle jube vastik sõita. Paduvihma ajal tundus kohati, et auto tahab teelt lendu minna, sellised rööpad olid tee sisse sõidetud. Ja linnas muidugi väiksemate käikude peal üritas auto vahel ka surema hakata, korra tegin isegi jubedat ralliauto häält, et ikka kohalt minema saaks.
Et siis vihmaga ma ei julge enne sõita nüüd, kui auto on üle vaadatud ja sõidukõlbulikuks tunnistatud. Ja ilmselt tuleb hundikarjas käituda ka hundina, ehk siis varsti saab minust ka kindlasti liiklushuligaan.
