Ma olen kunagi mingitel aegadel isegi jalkat natuke vaadanud, no näiteks siis kui ma ühe italiaanoga rohkem suhtlesin ja kui oli täpselt peale Itaalia ja Prantsusmaa kohtumist (mis sisaldas muuhulgas Zidane’i kuulsat pealkööki) plaanis Milaanosse sõita.
Eile oli mul tegelikult vaja natuke arvutiga asju teha, telekas käis rohkem taustaks ja panin siis jalka kanalile, sest igasugu muud kanalid (välja arvatud muusika kanal), tõmbasid liigselt tähelepanu, eeldasin, et jalka seda ometi ei tee.
Samas, kuna oli palju räägitud serblastest, kes tulevad kindla plaaniga viimatise kaotuse eest kätte maksta, siis oli ikka väike huvi näha, kuidas see kättemaks välja näeb. Ja tegelikult tahtsin ka natuke näha, kuidas lumega mängimine välja näeb. Kunagi kooliajal olen isegi talvel paksu lume sees jalkat mänginud, aga see pole muidugi päris see.
Lõpuks juhtuski nii, et see mäng osutus nii põnevaks, et kui kommenteerijad ikka hullult kaasa elasid, ei saanud kuidagi jätta teleka poole pilku pööramata. Ja muidugi elasin kaasa ka. Mitte küll valjuhäälselt nagu tõelised fännid:)
Võimalik, et minu jalka huvi on veidi suurendanud staadioni läheduses elamine – näen ju mängude ajal, kuidas rahvamassid üksmeelselt staadioni poole sammuvad ja paratamatult mõtlen, et huvitav, mis see küll on, mis need rahvamassid sinna iga ilmaga viib. Ja kui akna avaksin, kuuleksin tuppa ka kaasa elamise ära.
Tänu lumele ja staadioni valgustusele oli eile pool ööd meie tänav täiesti valge.
Aga ma jään vist ikka seisukohale, et spordi vaatamine pole minu jaoks, aga kui üldse midagi vaadata, eelistaks jalkat. Põnevaid hetki seal jagub. Värvaid lüüakse küll üldiselt harva, aga neid napikaid, mis suurt elevust tekitavad, on päris palju.
